See lugu - Kristiina ja Andrea lugu - saab taaskord alguse Soomest. Nagu ka Epu ja Justini lugu. Tampere ülikoolis õppides armub Kristiina Genova noormehesse Andreasse, kelle emakeel on itaalia keel ning kelle soontes voolab ka Pärsia verd. Itaalias peab Kristiina oma esimeseks rolliks olla Andrea tüdruksõber. Teine on välismaalase roll. Mõlema rollis tuleb rinda pista kultuurierinevustega. Itaalias on hoopis teine töökultuur, toitumiskultuur, suhtlemiskultuur, kõik...
*Isegi põhja- ja lõunaitaallastel on oma erinevused, mida väga värvikalt raamatu lehekülgedel kirjeldatakse:
"Põhja- ja lõunaitaallased on kui kaks erinevat rahvust, kes on teineteisest sedavõrd palju kaugenenud, et üksteisesse suhtutakse eelarvamuste ja umbusuga.
...Kui ma võrdlen häid sõpru Flaviot ja Francescot, võin isegi mõne tähelepaneku teha, mida võib osaliselt seletada ka ehk piirkondlike mentaliteetidega, kuid mitte ainult. Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis on mul lihtsam suhelda Francescoga, kes on alati konkreetne ja selge, peab kellaaegadest kinni ega hiline kunagi ning tema peale võib kõikides asjades kindel olla. Flavioga suhtlemine on pisut teistmoodi: ta jõuab kohale kokkulepitust tunde hiljem või muudab ootamatult oma plaane ega tulegi."
Eesti ja välismaa meeste erinevustest ehk miks eelistada välismaa mehele Eesti meest:
"Andrea avab pisut Itaalia mehe mõttemaailma:
"Ära arva, et kõik Itaalia mehed endale tingimata põhjamaadest naist otsivad. Tegelikult näevad nad - niisamuti nagu eestlannad ja soomlannad Itaalia mehe puhul - ainult seda pealispinda. Itaalia mees eelistab traditsioone, kui ta pole just kõrgharidusega kosmopoliit, kes on mõnda aega elanud või töötanud välismaal. Individualistlike ning egoistlike põhjamaalannadega ei ole perekonnatraditsioone hindaval itaallasel kindlasti lihtne suhteid arendada."
Niisamuti on mind alati hämmastanud eestlannade kommentaarid ning primitiivsed võrdlused Eesti ja "välismaa" meeste plusside ja miinuste kohta.
"Välismaa mees on alati parem kui Eesti mees," olen lugematuid kordi kuulnud. Minu meelest püüavad need tütarlapsed oma ebaõnne kuidagi õigustada. Eesti mees annab suhtele juba eos tohutu edumaa, milleni jõudmiseks välismaa mehega tuleb käia oi kui pikk tee. Proovige näiteks mõnele välismaalasele seletada jaanipäeva tähtsust ning panna ta sellest aru saama, nagu eestlane seda mõistab, või proovige mõista mõnel maikuu neljapäeval tähistatava pühaku päeva nii, nagu seda mõistab itaallane või hispaanlane. Ükskõik kui hästi ka ei tuntaks teineteise riigi ajalugu ning ühiskonnakorraldust, on igas kultuuris asju, mis on mõistetavad ainult selle kultuuri kandjatele, kellesse see on emapiimaga sisse imendunud.
Eesti mehe käitumist mõjutab kahtlemata see keskkond, milles ta on üles kasvanud, ning tema vähese romantikameele asendavad muud hüved, nagu suurema turva- ning kindlustunde pakkumine. Välismaa mehe puhul võlub alguses võib-olla romantilisus, lillesülemid ning küünlavalgusõhtud, eriti kui tüdruksõber pole veel jõudnud kogeda, kuidas mehe mehelikkus võimuka La Mamma pilgu all suvekuumuses sulava lumehangena lombikeseks kahaneb ning koheselt ära kuivab.
Ehk siis, nagu ütleb Genova vanasõna: võta naine (või mees) ikka omalt maalt."
Kui kodustatud ehk siis kõrgharidusega kosmopoliit on Andrea, näitab ilmekalt vaimustumine lumest, mis Itaalias on väga harukordne nähtus ja sündmus omaette, mis itaallased aga täielikku kaosesse viib:)
Üks täiesti uskumatu fakt, mis raamatust välja koorus, oli toidu ära viskamine! See võttis ausalt tummaks ja käib üle mõistuse. Huvitav, kust selline komme pärineb? Eks ole ju igasugu veidrusi, aga siinkohal olen ma küll väga rahul, et ei ole pidanud sellist raiskavat ja priiskavat elu oma silmaga nägema. Kahjuks kohtab sellist toidu raiskamist ja ära viskamist ka meie oma kodusel Eestimaal häbiväärselt palju. Minul isiklikult on selle pärast väga piinlik. Kui mul (väga-väga harva) midagi sellist ette tuleb, et toit jääb seisma või läheb halvaks ja pean ära viskama, siis mul on selle teguviisi pärast lausa füüsiliselt vastik. Saan aru, et ka autorile on see vastukarva, aga peab "leppima" teise rahvuse "veidrustega", kui tahad olla "sõber ja oma".
"Muuseas, itaallane ei jäta kunagi toitu alles ega söö järgmisel või ülejärgmisel päeval eelmis(t)e päeva(d)e toidujääke. Ülejäänud toit visatakse lihtsalt ära, ammugi ei jagata seda pere lemmikloomadega.
Minu jaoks on see harjumatu, sest ma keeldun toitu niisama ära viskamast. Olen aga õppinud keelt hammaste taga hoidma ega hakka üle jäänud pastagrammide saatuse pärast vaidlema, kui Laura enesestmõistetavalt pastakastruli prügikasti tühjaks kallab. Samasuguseid põhimõtteid jälgitakse ilmselt kõikides Itaalia peredes. Ka Andrea jaoks on see ilmselge:
"Viska see kõik minema, seda ei söö enam mitte keegi, see pasta on juba ammu vanaks läinud!" teatab Andrea pool tundi tagasi valminud pasta kohta."
Samas on jälle naljakas ülisuur saia söömine ja saiatükiga taldriku puhtaks pühkimine. Milleks küll? Kui ülejäägid kõik solgipange visatakse?
"Meie kodune saiatarvitamine on rohkem kui minimaalne, kuigi Andrea arvates pastatoite süües saiasöömist päris vältida ei saa, sest Itaalia kommete kohaselt kraabitakse väikese saiatükikesega taldrik puhtaks."
Toredasti on toidu ja kokanduse teema kokku võetud järgmises lõigus:
"Mida kauem ma olen Itaalias olnud, seda rohkem olen hakanud veenduma selles, et itaallased tunnevad oma köögi suhtes tugevat omandiinstinkti ning Itaalia toidu kokkamise eesõigust. Iga Itaalia toite valmistav välismaalane ületab lubatu piirid ning astub suurte sammudega üle asjadest, mida itaallane on harjunud enesestmõistetavusega enda omaks pidama."
Mida peavad eestlased nii igiomaks, millest ei loobuta mitte mingi hinna eest?
Kohati tundub mulle, et meie tolerantsus on nii suur, et oleme teistele meele järele olemiseks valmis kõigest, omast ja traditsioonilisest, loobuma...
*"Itaalia on mind palju muutnud. Itaalia on mind õpetanud väärtustama perekonna- ja sõprussuhteid, märkama olulisi asju enda ümber ning õpetanud oskust tunda rõõmu pisiasjade üle ja märgata väiksemaidki detaile. Ma olen muutunud naiselikumaks, kuid ka temperamentsemaks, emotsionaalsemaks ja avatumaks, omandanud paremad diplomaatilised oskused ning small talki peene kunsti."
Arvan, et see tuleb aastatega niikuinii ja selleks ei pea ilmtingimata Itaaliasse sõitma:) Olulised otsused tuleb nii ehk naa iseendas vastu võtta sõltumata ajast ja kohast, seda ei saa keegi meie eest teha.
* Meenus oma lugemistest raamat "Süda Itaaliast". Kohati tuli juba väga tuttav ette, sest midagi Itaalia elust-olust oli sealgi kirjeldatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar