Ootasin seda raamatut, et saaksin ta pühadeks ehk siis vabadeks päevadeks raamatukogust lugemiseks. Ja saingi! Jee!:) Ma ei saa kohe sinna mitte midagi parata... aga kui mul on Minu-sarja raamat nö tagataskus olemas - on eriliselt mõnus tunne:) Mul oli juba varasemalt varutud kaks raamatut, aga nüüd on seis selline, et need ikka veel ootavad oma järge, kuid "Minu Rootsi" on loetud. Ja mulle meeldis! Hea lugemine. Põhjamaine veel pealekauba. Muidugi polnud ma kõigega nõus ja "jaurasin" lugedes vastu ka, aga see ei muuda lugemiselamust olematuks ega pisenda raamatu väärtust:)
Et siis nüüd taas pisut väljakirjutusi ja kommentaare:
"Mina olen hypersocial (üliseltskondlik)!" teatab mu hea tuttav Frida uhkusega. Jah, seda on ta kindlasti. Ta armastab rääkida ja suhelda, mida rohkem seda parem. Ta vajab kogu aeg inimesi, juttu ja rääkimist enda ümber. Mina olen vastand, ilmselt "hüposotsiaalne", vahel viskan nalja, et lausa "antisotsiaalne". Mul on vaja väga palju enda mõtetega üksi olemise aega. Tööl tuttavate inimeste keskel võin end küll kokku võtta ja jupp aega täitsa "normaalsotsiaalne" välja paista, aga minu saladus on, et see väsitab mind. Minu mõtted on minu omad ja ma ei tunne mingit vajadust teistega pidevalt nähtut-kuuldut arutada ja mõtteid vahetada. Pereliikmete ja mõnede lähemate sõprade-tuttavatega küll. Aga tööl suures seltskonnas, kus on palju eri arvamusi, et lihtsalt jutujätkuks kuulata-rääkida, mida keegi millestki arvab... see ei paku mulle midagi.
Kuidagi niiii tuttav tunne tuli!:) Ilmselt üks "asotsiaal" tundis teise "asotsiaali" ära:):)
Nügimine ja trügimine. Vaat' see tundus küll kuidagi kummaline. Kus on elementaarne viisakus? Või on Rootsis teised käitumisnormid? Ilmselt. Kuna seal on normiks ka ülim tolerantsus. Ei tohi rääkida rassidest, mis on ju ometi olemas - europiidne, mongoliidne, negriidne rass?!? Seda on ju lausa koolis õpitud. Ma ei saa aru, kui kaugele võivad inimesed minna oma võrdõiguslikkuse juraga?!? Eesti keeles on tõesti mugav - ei ole nais- ja meessoost sõnu. Kuigi vahel tahetakse peenutseda meilgi "tema" ja "temakest" kasutades. Aga see on ju lausa napakalt naeruväärne:) Et inimene, mitte naine ja mees?!? Olen pigem seda meelt, et mees + naine = inimene.
Jah, see kurikuulus võrdõiguslikkus...
"Mõtled Rootsit, mõtled võrdõiguslikkust. Kelles feminismi ehk sisuliselt võrdõiguslikkuse idu pole, kes naisena küüntest ja kontsadest või mehena matšolikkusest loobuda ei taha, sel pole mõtet Rootsi kolimise peale mõelda. Ta tunneks end siin võõrkehana ega jääks oma eluga rahule."
Õnneks ei ole ma kunagi mõelnudki välismaale kolimisest, Rootsi kolimisest rääkimata. Naisena tahaks ikka aeg-ajalt end nö lille lüüa - küüsi lakkida ja kontsakingi kanda. Matšolikkus on hoopis teine teema, arvan ma. Samuti meeldib mulle see, kui lilli kingitakse. Järelikult ei sobi Rootsi mulle ja mina Rootsile:)
Heaoluühiskond. Stress on out. Tööd ei tehta täisajaga. Alati on võimalik haiguslehte võtta ja töölt puududa. Tervislikkus, sportlik eluviis. Kõik tundub nagu pisut üle paisutatud ja samas taandatakse see jälle lihtsaks ära.
"Öelda seltskonnas, et sa üldse mingit sporti ei harrasta, on äärmiselt ebapopulaarne. Teenid sellega nii arusaamatuid kui kaasatundvaid pilke ja on tunda, et vaikimisi peetakse sind "klubisse" mittekuulumise pärast napakaks...
"Hakka jooksmas käima, see on lõbus!..." Proovin. Jooksen. Iga nädal kolm korda. Kuu aja pärast on, tõsi küll, tekkinud teatav harjumus, kuid palju räägitud õnnetunne ei taha ega taha end ilmutada. Kui peale teistki kuud enesepiitsutamist on asjal lubatud õndsuse asemel endiselt vaid ponnistuse maik man, otsustan pooleli jätta.
Peatselt turgatab mulle aga pähe, et üks liikumise viis on mulle lapsest saadik meeldinud: kõndimine, pikad ja vähem või rohkem tempokad jalutuskäigud! ... Alates sellest päevast olengi regulaarselt kõndimas käinud, tuju on hea, füüsiline vastupidavus tõusnud ning töökaaslaste silmis olen "klubis" tagasi: minu tempokad jalutuskäigud nimetatakse ümber peene nimega powerwalk'iks ja noogutatakse tunnustavalt."
Jalgpallihullus. Kõik lapsed käivad jalgpalli trennis (ka tüdrukud). Ja mida see kõik vanematele tähendab? Terved nädalavahetused tuleb lapsi kuskile trenni või võistlustele transportida; võistlustel kaasa elada või kohvikut pidada (kuhu on eelnevalt küpsetatud spetsiaalselt selleks puhuks küpsetatavaid küpsetisi, mitte enda lemmikuid; kohvi valmistatakse kaasavõetud kohvist ning kõik see läheb oma taskust, tulud aga lähevad meeskonna kassasse). Ma läheksin selle peale hulluks! Aga ega siin Eestiski suurt teistmoodi ole. Tean küllalt vanemaid, kes lapsi trenni, võistlustele, muusikakooli jne sõidutavad ning tihtipeale ka üritustel osalema peavad (vähemalt publikuna).
Raamatust leiame ka meeleolukalt kirjeldatud reisimarsruute, mida Rootsis ette võtta. Ja siin on need täiesti omal kohal. Vahel on mind häirinud kunstlikult tekitatud reisijuhid, aga siin oli kõik kuidagi loomulik.
Üldse on raamat hästi kirjutatud, heas ja ladusas sõnastuses ning kaasakiskuvalt. Mulle väga sobis!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar