Imetlen ja samas kadestan inimesi, kes saavad rahus aastakokkuvõtteid teha ja pühi pidada.
Mina suudan endale ikka korraldada (või siis korraldatakse mulle) tuhat ja üks asja, mis ei lase pühaderõõmu tunda ja aja kulgemist (loe: lihtsalt olemist) nautida.
Läksid jõulud nagu tuuletiivul lennates mööda ja nüüd kohe läheb aastavahetus samas tempos pea märkamatult. Ja kohe-kohe on käes esmaspäev ning algab uuesti tööinimese elu. Ja puhata pole saanudki...
Ometi tunnen, kuidas mulle on vajalik toimetulemiseks lihtsalt olemine. Viimasel ajal olen saanud seda endale küll ülivähe lubada. Oh nuttu ja hala... Aina on kiire ja kiire.
Meenub isa ütlemine: "Ega Jumal pole kiiret loonud. Ta on hiired loonud." Õige muidugi! Eks ikka, me inimesed, elame oma elu kiireks ja keeruliseks.
Igal aastal ikka püüad endale lubadusi anda, et rohkem tuleks iseendale mõelda ja endast rohkem hoolida ja ennast armastada. Aga enamasti läheb nii, nagu ikka... Oh, mis nüüd mina, mina pole ju keegi... Peaasi, et teistel hästi on... Ühest küljest ju tore, kui kaasinimestel hästi on (võib-olla osalt ka tänu minule?). Teisalt jälle kuidagi kurb, et pole osanud ennast hoida ja rõõmustada.
Samas tean, et kui mul on vajalikud asjad-tööd-toimetused tegemata, siis ma ei saa ka nautida muud - puhkamist, lõõgastumist, lugemist, muusika kuulamist jne.
Nüüd võtsin käsile pisiremondi, mis ootas juba mitu aastat. Loomulikult ei jõudnud ma sellega valmis. Ja see häirib nii tohutult. Eks lähipäevil (küll uuel aastal juba) lõpetan selle muidugi ära, aga ikka on kuidagi selline saamatu ja küündimatu tunne...
Veel 24 tundi on seda aastat järele jäänud. Ehk jõuab homme õhtul ka veidi positiivsemalt aastale tagasi vaadata?!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar