Esimeseks valisin Ann Alari "Minu Inglismaa: vana ja hea."
Võtsin raamatu kätte suurte ootustega. Inglismaa on ikkagi üks mu lemmik-välismaa:) Kaanekujundus oli juba väga ahvatlev. Lugema hakates aga pettusin veidi. Esmamulje oli kuidagi emotsioonitu ja kiretu. Oli toredaid kirjeldusi erinevatest inimestest ja paikadest, ajaloost, kultuurist ja muust, aga see oli kirjutatud justkui kõrvaltvaatajana, eemalseisjana, mitte läbi enda. Ei kogenud nagu seda "minu oma" tunnet. Pidin juba pooleli jätma, aga siiski sundisin end lõpuni lugema. Ja hea oli, et sundisin, sest lõppkokkuvõttes polnud ju viga. [Siinkohal ei saa ka märkimata jätta üht lauset raamatust: "..."see polegi paha" inglase poolt öelduna on ju lausa kiitus." Ma ju ka siinkohal, nagu pesueht inglane, jagan lausa kiitust:)] Aga varasemalt loetud "Minu"-sarja raamatud on mulle sügavamaid elamusi pakkunud. Ilmselt just tänu autorite isiklikele läbielamistele ja tunnetele. Kindlasti sobib teos rohkem matkahuvilistele ja neile, kes tõesti raamatust otsivad konkreetsetest kohtadest taustteadmisi. Kuna ei ole ise neis kohtades viibinud, siis ei aidanud raamat väga kaasa "ahhaa"-elamuse tekkele, et "oi, sinna ma tahaksin küll minna!" Looduskirjeldused on aga väga lopsakad ja köitvad!
Sümpaatse mulje jättis Sandringham. Sinna läheks küll!:) Selle kohta on ka üks lõbus lugu:
„Sandringhamis on kuninganna Elizabeth II maaeramu, mille valitsejaks on prints Philip. Nii kuninganna kui ka kogu kuninglik perekond – ligi kolmkümmend inimest – veedavad jõulupühi alati siin. Meile näidatakse vanu fotosid, kus perekonna keskel on printsess Diana koos väikeste printside Williami ja Harryga.
Legendiks on saanud lugu Harryst. Täiskasvanute vestluses öeldi, et kuningannagi tuleb teejoomise ajaks kohale, mispeale küsinud Harry üllatunult, et kes see kuninganna on. Poisipõnnile selgitati, et vanaema ongi kuninganna.“
Samas on ka üks Norfolki tuntuim pühapaik Walshingam.
"Walsinghamis palvetatakse ja käiakse jumalateenistusel, vahel ka lihtsalt süüvitakse iseendasse. Seda teevad nii anglikaani kiriku liikmed, katoliiklased kui ka need, kes ei kuulu kummagi kiriku juurde. Viimase aja trend on seegi, et tulijate hulgas on järjest enam lihtsalt turiste - mis paneb mõtlema ütluse "turist on tänapäeva palverändur" üle."
Siiski ei saa ka päriselt öelda, et kõik isiklik on kõrvale jäetud. Väga värvikalt on kirjeldatud jalaluu/pahkluu/ murruga seonduvat. Kuigi jäi mulje, et sellest oleks autor parema meelega vaikinud. Muidugi on see väga valus isiklik kogemus, aga ometi annab edasi emotsiooni. Siinkohal võtan tagasi oma sõnad emotsioonituse kohta - tervelt 20 lehekülge on kõige ehtsamat emotsiooni! Ja samas koorub raamatust välja ka inglaste reserveeritus, mis ilmselt ajapikku ka teistele, sisserännanutele, külge jääma kipub.
"... paistetus ei taandu, valu ei vähene. Maad hakkab võtma lootusetus.
Targem pool minus ütleb, et pean halva mängu juures katsuma vähemalt head nägu teha - juba ainuüksi selleks, et moraalseltki toetada Derekit, kellest ootamatult on saanud täiskoormusega hooldaja. Talitsematu pool minus kipub aga masendusse langema. Tunnen, kuidas abitus muudab mu süngeks ja kurjaks. Tulip Crocodile, täiesti õige. See on hüüdnimi, mida Derek vahetevahel minu puhul kasutab. Püüan nüüd kõigest väest olla kena kui tulbiõis, ent tunnen, kuidas üha enam krokodilliks muutun.
Selmet ümbritsevast elust positiivseid näiteid leida, tuleb hoopis meelde terve rida tuttavaid paare, kelle suhted on pööranud pea peale just see, et üks on jäänud haiguse tõttu täielikku sõltuvusse teisest. ...Siis oli ... arvanud, et naine peaks lihtsalt huuled tugevasti kokku pigistama ning emotsioone maha surudes kannatama.
On see hea või halb, aga inglastele on kõik, mis vähegi meenutab enesehaletsust (self-pity!), täiesti vastuvõetamatu. Ka meeleheidet ja masendust, millesse abitus su haigena lükkab, peetakse sageli enesehaletsuseks."
"Piisab vaid ühe inimese võimest säilitada huumorimeel ja nii võib naerma ajada terve hulga inimesi, nõndaviisi natukenegi nende kannatusi leevendades."
"Ja lugemine! Nii palju raamatuid pole ma juba hulk aega läbi lugenud."
"Kõik jõulupeod jäävad meil sel aastal ära. Aga jõulukaarte olen ma saatnud rohkem kui kunagi varem. ...selmet enamikuga ühendust võtta meilitsi, saadan neile häid soove hoopis käsitöönduslikult. Ja kui postiteenistus Royal Mail kurdab, et Inglismaal hakkab kaartide saatmise komme kaduma, siis sel aastal olen mina küll andnud oma parima, et vana ilusat traditsiooni hinges hoida."
"Järjest paremini hakkan ma aru saama ütlusest, et brittide elu on nagu paadis, mida kokkuleppeliselt eriti ei kõigutata. Ei veriseid revolutsioone, ei suuremat valitsuse kirumist, ei erilist emotsioonide väljanäitamist - olgu siis tegemist loodusõnnetuste või õnnetustega üldse. Tegemist pole sugugi ükskõiksuse, tuimuse või külmusega. Kõigile on lihtsalt selge, et paati ei tohi liialt loksutada - see võib uppi lennata. Ning seda ei taha ju keegi."
"... Aukohal on muusikariistad, mille nime ma ei tea. Peremees kohmab aga julgustavalt: "Võid seda rahulikult viiuliks nimetada. Mehed nimetavad ju peaaegu kõiki lilli roosideks.""
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar