Hea lugemine oli! Vaatasin sarja ka. Aga raamat oli veel parem! Mitte et ma Vissarionist ja vissarionlastest hirmsas vaimustuses oleksin. Hoopis hästi kirjutatud lugu elust karmides tingimustes vaimustas mind. Ei teadnud ma ju varem ka midagi Tuulist ja Arbost ja nende vahvatest kaksikutest. No niivõrd kuivõrd televiisori vahendusel on Tuuli saateid nähtud ja siis Siberi-sarja vaadatud. Aga see pole ikka see. Loomulikult on ka raamat ainult raamat ja ega päris lõpuni ei saa inimesi tundma isegi ühe katuse all elades. Ent mingisuguse pildi see siiski annab. Väga sümpaatseks kujunesid nad selle lugemise käigus.
Ja nagu ikka raamatu lõpu eel tekkis selline tohutu kahjutunne, et raamat saab läbi ja midagi jälle üles ei kirjutanud, siis kohe leidsin ka need mõtted, mis taas otse kümnesse tabasid.
"Ja vägisi toob see mind järeldusele, et mida raskem elu, seda naerusem nägu. Peab paika isegi Maailmas. Mõne rõõmsa inimese isiklikku lugu kuulates koorub läbielatud traagika. Vingus näo taga peitub sageli äng igavusest ja tühjusest."
"Kui puuduvad võimalused, kaovad ka soovid."
"Me vedeleme voodis ja loeme. Loeme. Loeme. Ma ei saanud siiani arugi, kui suur nälg mul lugemise järele oli. Aga nüüd loeme kolm päeva jutti. See pakub uskumatut naudingut ja ärarännet meie olmele keskendunud elust siin."
Õpetajast ehk Vissarionist:
Arbo: "Ma ei saa aru Õpetajast, kes oma kogudusega enam igapäevaselt ei lävi. Kes ei käi perest peresse ning ei osale oma inimeste töödes ja tegemistes, pidudel ja olemistes, vaid ilmub otsekui ebamaine olend vaid missajärgsel kohtumisel. Selline vabatahtlik isolatsioon tekitab minus küsimusi. Kas midagi on läinud valesti selle ühiskonna ülesehituses? Kas Õpetaja töö on tegelikult lõppenud ning enam ei ole tal midagi öelda? Ma ei tea, kas Jeesus Kristus oleks sama vanaks elades ennast oma jüngritest eraldanud. Ehk oleks temagi ilmakärast väsinud ning soovinud kuulutamise asemel rohkem omaette olla? Mul ei ole omaenda viletsuses õigust kellegi üle kohut mõista."
Tuuli: "Mina saan küll Vissarionist aru. Kui Jeesus Kristus käis maa peal ringi, siis puudus massimeedia ning polnud olemas üleöö-kuulsust kogu sellega kaasneva jamaga. Nüüd tahab aga igaüks Vissarionist mobiiliga pilti teha ja mina tema asemel tõmbuksin ka eraklusse."
Siia võiks pikalt kirjutada veel Arbo kohtumisest ja intervjuust Vissarioniga, aga seda on võimalik raamatulehekülgedelt 327-329 lugeda. Niisamuti toredatest ja vapratest vissarionlastest või Guljajevka jt. külade elanikest. Aga sedagi saab raamatust lugeda.
Kohanemisest nn. tsivilisatsioonis või tsivilisatsiooniga:
"Kohanemine Eestiga on väga raske. Siberisse minnes haaras uus elu kohe endasse. Nüüd aga istun. Ei oska olla. Elan vatis. Ei vasta sõprade kõnedele. Ei võta üldse telefoni vastu. Ei käi väljas. Ei mõtle tulevikule. Ei oska olevikuga midagi peale hakata. Keegi tark sõber ütles, et kui on aega mitte midagi teha, siis palun ära tee. Moodsad normid nõuavad kiiret kohanemist, aga inimene pole selleks loodud. Kui saad, ära teegi midagi. Istu. Mõtle. Ole."
"Linnaelus on nii palju sellist, millega on raske kohaneda. Siberisse minnes sukeldusime kohe lihtsasse ellu ja see oli loomulik. Seal sai kiiresti kõrvaldatud ebavajalik ja selle kadumist isegi ei märganud. Aga tagasi tsivilisatsiooni tulla on kummaline, sest see, mis siin toimub, on mõistmiseks liiga jabur. Siin tegeletakse staatusega, et meeldida neile, kes meile ei meeldi; käiakse tööl, et osta moodsaid riideid, et panna need tööl selga; värvitakse juukseid; sõidetakse kallite autodega; juuakse alkoholi. Sellega juba üleöö ei harju."
"Vannitoakapp. Silmitsen kõiki neid pudeleid, totsikuid ja purke täis erinevaid vedelikke ja olluseid, kõik tundub võõras ja üleliigne. ... Aasta jagu oli meie pesuvahend üks saunaseep, seda nii juustele kui kehale. Loputusvahend nõgesevesi. Ning kreem ja ravim iga tõve vastu naistepunaõli. Kolm tualetitarvet."
"Oleme kõik rögased ja tatised... 30-kraadisest pakasest sattusime vaid 5-kraadisesse jahedusse, aga jube külm on! ...külm puges põue ja ära enam ei läinudki. Siinsed 5 külmakraadi on Siberi 30-st külmemad. ... Selg valutab, kurk kriibib, väsimus murrab. Nahk kisub, ketendab ja on punane. Juuksed lähevad ruttu mustaks. Selgub, et mul lähebki neid kreeme ja totsikuid vaja. Ilma saab hakkama ainult seal. Kus on parem õhk. Ning päike. Ning füüsiline töö. Ning ahjuküte."
Üks väga ilus mõte, mis jäi helisema - igatsus püha(duse) järele. Olen ka mõelnud, et meie elus on vähe püha/dust ehk siis puudub üldse selline asi või mõiste nagu pühadus. Justkui mitte midagi ei ole püha. Ometi inimese hing vajab argisest kõrgemale tõusmist või tõstmist, et jaksata olla ja elada.
"Mida oma sealsete sõprade elust kaasa võtta? Kindlasti pühadus. Meie igapäevases elus on liiga vähe pühitsemist. Liiga vähe püha. Ma nautisin pühapäevaseid liturgiaid, kus ärgatakse vara, pannakse selga pidupäeva riided, kogunetakse ühisesse ringi ning lauldakse üheskoos. Hiljem peetakse puhkepäeva - tullakse gruppidesse, vesteldakse, peetakse pidusid. Ka igahommikune ring oma kolme laulu ning kätest kinni palvega oli tegelikult väike pühadus igas päevas. Siberis olles hakkasime me Arbo eestvedamisel ütlema söögipalvet. ... Seda jätkame siiani. Ei ole paha leida igas päevas väike hetk, kus tõsta nina argitoimetustest kõrgemale."
Aitäh, teile, Tuuli ja Arbo, Andres ja Kristjan, et jagasite oma Siberi-elu seiklusi meiega!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar