Armastuse ja abielu teemadel võtavad sõna ka need, kes sellest ei hooli ning kellel on mürginooli pilduda. Ent ükskõiksust ei näita seegi.
Aastaid, võiks isegi öelda, et juba aastakümneid olen kogunud häid, ilusaid, sügavaid mõtteid mind puudutavatel teemadel. Aeg-ajalt ikka sirvin oma kaustikke ja avastan taas neid uuesti. Vahel aga hakkab mõni mõte niiviisi kummitama, et olen sunnitud selle märkmete seast üles otsima. Seekord jäid sirvimise käigus silma siis eelmainitud teemad.:)
Proovigem aimata, kes võis nii öelda. Lõppu lisan mõistagi autori.
"Seda juhtub sageli, et armud ise kellessegi. Aga ei tohi kunagi maha magada, kui keegi sind armastab, sest seda juhtub väga harva. Sellest peab hoidma nagu õlekõrrest. See on antud sealt ülevalt poolt... Et sa kellelegi korda lähed!..."
(Jüri Krjukov, Pühapäevalehest 18.03.94)
"Armastus ei ole mitte saamine, vaid andmine! Armastus ei ole mitte unistus suurest rõõmupeost ega igatsus mingisuguse hulluse järele... Armastus on rahu. Armastus on ilu. Armastus on vaikus. /.../
Armastus on suur sõna... Üks inimene ütleb seda ainult kord oma elus, teine aga on seda valmis vahetama nagu kindaid, mida saab osta odava raha eest..."
(Välis-eesti autori Mall Künnapuu raamatust "Südamel on omad mõtted")
Kus on armastus
seal on ka rahu.
Kuid rahu sisse
armastus ei mahu.
(Rudolf Rimmel)
"Armastus on igaühel erinev. Mõnele on ta mäng paljude mängukaaslastega, teistele aga suur osa elust. Rikkuda armastust, tähendab rikkuda elu. Pidage meeles, et igaühel on õigus armastada. Iseasi on see, kas ta midagi ka vastu saab. Kui te ei suuda jäädavalt armastada, ärge seda siis ka tõotage. Kui aga olete tõotanud, siis teadke, et lubadust ei murta...
Öeldakse, et kõige enam räägivad armastusest need, kes pole seda ise tundnud. Mina olen tundnud - see on fantastiline!"
(Nii on kirjutanud üks 15.a. neiu noortelehes "Meie Meel" aastal 1993)
Selle peale meenusid mu oma elust kaks "tõotust", mida mulle öeldud.
Üks noormees, kellega me kenasti läbi saime ja arvan, et ka üsna head sõbrad olime, ütles: "Ma ei hakka sind kunagi armastama!"
Teine noormees, kellega meil oli, nagu mina seda nimetan, "kiire põlemine heleda leegiga", ütles: "Ma jään sind alati armastama!"
Esimene neist on õnnelikus abielus ja paljulapseline isa. Teine on ei tea mitmendal ringil. Nii et midagi pole rohkem kosta. Igaüks on oma valiku teinud ja võib-olla nii ka oma sõnade kohaselt käitunud... Sellega ei pea mina oma pead vaevama.
Mina olen leidnud armastuse rahuoaasi oma kalli abikaasaga.
Kui kunagi arvasin, et vahet pole kas oled (ametlikult) abielus või mitte, sest meie omavahel ju teame, et me kuulume kokku ja südames oleme kokku liidetud ja abielus, siis nüüdseks olen veendunud, et abieluseisus on ikka üks kõrgem seisus. Oluline on see, et oleme öelnud oma "jah" sõna Jumala ja inimeste ees, et me oleme nüüd abielupaar. Enam ei ole midagi ebamäärast ega ebaselget. Ja siinkohal ei räägi ma mingitest paberitest või õiguslikest alustest.
Olen mõelnud, et ideaalset suhet ei ole olemas. Igas kooselus on omad tõusud ja mõõnad, isegi siis, kui erilisi tülisid ei ole. Koos lihvitakse maha teineteise konarused ja teravad nurgad. Nii võib sellisest suhtest saada ükskord tõeliselt särav kristall.
Leidsin ka ühe*:) laulu armastusest:
Armastus sai mu kätte
[*nojah, see kõlab ju nii, nagu olekski ainult üks laul armastusest kirjutatud:)]
Lõpuks aga armastuse ülemlaul, kui see on meie motoks igapäevaselt, siis oleks maailm palju parem paik:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar