Lugemislainel

Olen jälle lugemislainel.
Sedapuhku oli käsil Aita Kivi "Keegi teine".

Mae Lender oma blogis "ahvatles" seda lugema kiites ilusat kaanekujundust ja toredat sisu. Pealegi ei olnud ma varem ühtegi Aita Kivi raamatut lugenud. Sobivalt jõudis ka raamatukogu raamatu järjekord minuni. Ja samas tegi keegi kuskil jälle teose väga maha. Ent mulle mõjub selline kriitika pigem innustavalt - tahan kujundada oma arvamuse. Seega mitu kärbest ehk põhjust ühe hoobiga.
Meeldis. Kohati isegi väga:)
Ei saa end jälle kuidagi taltsutatud ja lausa pean mõned mõtted välja kirjutama.
Järgnev lõik oleks nagu minust kirjutatud või võiks olla vabalt ka minu kirjutatud, kuna olen tihti väga sarnaseid mõtteid mõlgutanud:
"Ma ei kujuta ette, kuidas jõuavad inimesed veel Facebooki teateid kribida ja pilte üles riputada ning teiste kirjutatut lugeda... Ühe sõbrannaga suudan sel teemal alati vaidlema minna - tema leiab, et peaksin silmad peast häbenema, kuna mul neis võrgustikes kontosid pole. Kui sind pole Facebookis, siis pole sind olemaski...
Ega ma päris täpselt muidugi ei tea, millest ilma jään, aga ausalt öeldes ei kujuta ma ette, mille arvelt ma veel seal suhtlemiseks aega peaksin leidma...
Põhiline on aga see, et ma pelgan - seoses Facebooki kontoga tekiks juurde veel üks kohustus, millel silm peal hoida, veel miski, mille võrra natuke vähem keskenduda, miski, mille võrra olla pealiskaudsem. Pelgan tühises infotulvas lahustuda ja minetada viimsegi isikupära, kaotada niigi kaduma kippuv sõna-sõnalt lugemise oskus - kui oluline on kõigest võimalikult ruttu mingi ülevaade saada, siis muutub see, kuidas ja milliste sõnadega informatsioon edasi on antud, üha tähtsusetumaks. Ometi mäletan, milline nauding on suurepäraselt sõnastatu lugemine. Aga selleks peab aega olema. ...
Küllap erialaselt oleks Facebookist kasu minulgi, kuid meelelahutajana ma seda sõltuvust ei vaja."
Ja mida edasi, seda enam avastasin järjest-järjest selliseid mõtteid-ülestähendusi, millega elus ikka aeg-ajalt kokku puutume. Kes vähem, kes rohkem. Jah, võib-olla mõni ka üldse mitte... Siinkohal ei hakka ma arutlema süžee-teemal või pea/minategelase käitumis- ja tegutsemismotiivide üle. See on omaette teema. Hoopis rohkem lähevad mulle korda sellised üldinimlikud mõttekäigud, mida ilmselt tänases kiirustavas maailmas suur osa inimesi, et mitte öelda - enamus, lugeda ei viitsi või siis sellest aru ei saa ehk ei tahagi saada. Ja nii võiksin ma vabalt pool raamatut siia ümber kirjutada. Et aga veidigi piiri pidada, siis vaid mõningaid noppeid raamatust:

"...Sõna jõud on tohutu ning vahe tõe ja vale vahel võib nii mõnigi kord olla eeskätt tõlgendamise küsimus."
"Ilmselgelt tuleks suuremat keskendumist harjutada. Aga harjumuste jõud on ju uskumatult tugev, kas on üldse mõtet petta end enesemuutmise lubadustega? Võib-olla aitab sellestki, et mõni puhas, lihtne ja just seetõttu täiuslik maitse, heli, lõhn, vaade või puudutus vahel ootamatult ja erksalt meenutab, mis tunne on olla kõigi meeltega just selles hetkes."
"Enamik eestlasi - vähemalt enamik neist, kes täiskasvanuks saanud stagnaajal - on harjunud oma tundeid ohjes hoidma. Kui tal ka on hea meel mõnd tuttavat kohata, ei löö ta nägu juba eemalt siirast rõõmust särama, paremal juhul kerkib pisut üks suunurk. Ei mingeid ülekeevaid eneseväljendusi, mis võiks tõsiseltvõetavust vähendada. Oleks justnagu piinlik jätte endast kerglase inimese mulje? Kas me häbeneme oma emotsioone, sest neid võidakse tõlgendada nõrkuse tunnusena? Või on see ikkagi eeskätt kultuuritausta ja kasvatuse küsimus.
Kallistamise ja vaimustusest huilgamisega saavad täiesti komplekivabalt hakkama peaaegu kõik noored, aga ka hulk vanemaid inimesi. Need, kes kallistamise ja kiljumisega hakkama ei saa, kipuvad üldise kohustusliku tunnetenäitamise hetkedel küll veelgi enam krampi minema. Kui tead, et pead hea enesetunde ja tuju märgina naeratades iga hinna eest võimalikult palju hambaid paljastama, siis võib jõuetusest isegi see suunurk alla vajuda, mis muidu muiet tähistaks."