Suvelugemised 2.

Teiseks selle suve "Minu-sarja" loetud raamatuks sai Mika Keräneni "Minu Supilinn: tõelise elu mekk".

Märkimisväärne on see, et autor on soomlane, kes nüüdseks juba 20 aastat Eestis elanud, kes kirjutab eesti keeles. Suurepärane keelekasutus! Teeb paljudele eestlastele silmad ette! Ja kohe leidsin ka sobiva tsitaadi:
"Ma ei kujutanud toona (1994) ette, et minust saab kunagi kirjanik, kes kirjutab eesti keeles, aga nii läks. Vahel kipuvad inimesed selle üle imestama, kuid minu meelest pole selles midagi imelikku. Ma elan Tartus ja kirjutan oma inimestele, tartlastele. Loomulikult tuleb publiku poole pöörduda publiku keeles. Teine põhjus, miks mulle meeldib kirjutada eesti keeles, peitub keeles endas. See keel on ilus. Selles keeles on maailma tajumine meeldiv tegevus. Ma loen päris palju raamatuid soome keeles, kuid eesti keelt armastan rohkem."

Mõnus oli lugeda mõningaid vahvaid sõnavorme, nagu "tööriistasid", "puumajasid", "päevasid". Eestlasena kasutaksin mina lühemaid vorme: "tööriistu", "puumaju", "päevi".
Veel oli avastamisrõõmu uute sõnade näol: tömpruudik (ruudik ehk täisnurkne maja), lampruudik ja torn-sõõrik (Tartu Tigutorn).

Selle peale meenusid just hiljuti internetiavarustes levitatud uuendused Johannes Aaviku keelevaramust:
kana - kaagend
kanamuna - kaagendi lasend
lips - sõlmendi tolgend
piim - lüpsend
hapupiim - lüpsendi hapend
koor - lüpsendi paksend
hapukoor - lüpsendi paksendi hapend
või - lüpsendi paksendi hapendi klopend
pett - lüpsendi paksendi hapendi klopendi jätis
Selgituseks: Aavik vihastas järsult levima hakanud -nd lõpuliste uudissõnade peale ehk toodud näited on sügavalt sarkastilised.

Väga armas oli lugeda, kui ilusasti kirjutab üks mees oma naisest, kellega ollakse juba varasest noorusest koos ja abieluski. Olin sellest nii liigutatud, olen siiani... Ainult minu rõõmu ja liigutust tumestas uudis selle abielu purunemisest. See oli valus! Ei tahtnud seda algul uskuda. Raamatust loetu põhjal oli seda pea võimatu uskuda. Ent paraku siiski osutus see fakt tõeks, kui oma silmaga internetiavarustest lugesin. Nii kahju. Nii kurb! Mulle mõjuvad sellised uudised väga rängalt. On tunne, nagu minult oleks midagi ära võetud või mulle haiget tehtud. Tean, et see on minu probleem. Et olen liiga tundlik või hellik selliste teemade koha pealt. Ometi usun ma ikka veel püsivasse abielusuhtesse.

Jättes nüüd kõrvale oma isiklikud emotsionaalsed tõlgendused teiste eraelu kohta, mis tegelikult ju ei puutu üldse raamatusse, siis oli "Minu Supilinn" selline mõnus ja pingevaba lugemine, kulgemine ajas, Supilinna elus-olus ja hoovides.