See raamat oli mul ammu plaanis. Aga ei saanud õigel ajal küüsi taha ja nii pidin pikalt ootama, mil raamatukogus järjekorrad vähenevad. No ja siis lõpuks sain ta kätte ja hakkasin otsast lugema. See oli muidugi juba jupp aega tagasi ja lugemine ei edenenud kohe üldse. Nüüdseks on raamat "nii muuseas" läbitud ja saab ka siinkohal sellele teemale punkti panna:)
Et siis Soome ja Helsingi. Nii lähedal, nii lähedane ja samas kauge - ikka meretagune värk!
Mis ma siis selle kohta ütlen? Kas ootamine tasus ära? Nii ja naa... Kommentaare ja arvamusi raamatu kohta olen lugenud seinast seina, pigem vist kaldu negatiivse poole.
Aga ise?
Kaanepilt sobib värvide poolest imeliselt mu blogisse:) Muus osas - lugeda ju aitas, aga mingit erilist vaimustust ma sellest ei tundnud. Loomulikult ei takistanud see toredaid ütlemisi ja häid tähelepanekuid märkamast.
...kuna eestlasi ja välismaalasi on Soome koolides üha rohkem ja mentaalse tervisega on soomlastel üha rohkem probleeme, ei ole kindlasti kaugel vahejuhtum, kus hukkuvad ka mujal kui Soomes sündinud koolilapsed.
Probleemid kasvavad, haiged on tänavatel, võrdõiguslikkuse nimel antakse neile õigus kanda relva. Ja nii üllatav, kui see ei ole, siis juhtubki nii...
Hietaniemi surnuaed on üks vähestest Helsingi vaatamisväärsustest, mid asub mõistliku jalutuskäigu kaugusel Länsisatamast, kuhu tulevad Tallinki ja Eckerö Line'i laevad.
Võin ainult kaasa tunda oma isale ja kõigile teistele isadele, kes ei ole saanud olla lapse sünni juures! Ta ei tulnud välja minu kehast, sellest kogemusest ei või me mehena eales aru saada, aga isegi lähedal olemist - nii emale kui sündivale lapsele sellel hetkel -, seda ei vahetaks eales mitte millegi vastu.
Kui soomlased said aru, et ebaõnnestumistesse suhtutakse soome kultuuris (eks ka meie kultuuris) liiga halvasti, asuti korraldama massilisi kampaaniaid ja iga aasta 13. oktoobril tähistatakse rahvuslikku ebaõnnestumise päeva.
Laps peaks kasvama oma kultuuriruumis. Kõige hirmsam on minu arust kuulda eesti ema või isa rääkimas oma lapsega võõrkeeles. Tahaksin lastekaitse appi kutsuda, kui kuulen eesti emasid, kes ei oska õieti soome (või rootsi) keelt, kuid üritavad laevadel oma lastega vägisi selles keeles rääkida. Selle kindel tagajärg on umbkeelsete ja juurteta laste hulga kasv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar