See on üks vana võlg. Ennekõike iseenda ees. Lugesin mööduval aastal läbi raamatud "Liibanon 2011" ja "Antiliibanon". Mõlemad jätsid sügava jälje. Viimasest mainitud raamatust jäi eriliselt meelde ja läks hinge meie välisministri kohta kirjutatu - kui südamega ta võtab oma tööd ja kui väga lähevad talle korda kaasmaalased, Eesti inimesed; kuidas isegi tema väike tütar oma sünnipäeval soovis, et Eesti ratturid jõuaksid kiiresti oma perede juurde tagasi. See on imeline ja tekitab sügava lugupidamise niisuguse inimese vastu. Oleks meis kõigis terakenegi sellist hoolimist oma kaasteeliste suhtes.
Teine mõte, mille tasuks uude aastasse kaasa võtta, pärineb raamatust "Liibanon 2011":
"Räägitakse vähe, aga mõtted kihutavad meeste peas. Mida teha, kui tõesti koju tagasi saab. Tuleb rohkem olla koos lähedastega; ei saa enam nii, et laupäev ja pühapäev lähevad mõlemad trenni tehes, vähemasti laupäeva peaks olema perega; hoopis tolerantsem, positiivsem peaks olema; ei pea õiendama, ei pea süüdistama, tühiste asjade pärast närvi minema; aega peab paremini planeerima; peab õppima ja tegema seda, mis on hingelähedane; tuleb olla õnnelik, kui kõik on hästi; tuleb mõelda, et ka see on õnn, kui saab vabalt käia ja vabalt tooli peal istuda, rääkimata sellest, kui saab olla oma kallite inimeste keskel ja teha asju, mis meeldivad; elu on ju lühike ja pole mõtet tegelda mõttetusega; ei tasu siduda ennast alatute inimestega, kes sind ära kasutavad ja alt veavad; eneseväärikust rohkem; ja lõpuks - eriti tuleb olla õnnelik, et kodu on sellises suurepärases kohas nagu Eesti!"
Kuldsed sõnad! Et uue aasta teel ja elu argipäevades meenuksid need mõtted üha sagedamini. Seda soovin ennekõike iseendale, aga ka kõigile teistele. Rahulikku aastavahetust ja palju hoolimist uude aastasse!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar