Täna rahvusraamatukogus toimunud emakeelepäeval arutleti eesti keele arengu, hetkeseisu ja saatuse üle. Eesti keel puudutab igaüht, kes end eestlaseks peab. Eesti keel peaks meile kõigile korda minema. Kuidas me end väljendame kõnes ja kirjas. Eriti just kirjas. Sest ega ikka päris kõike ei kõlba kirja panna, mida sülg suhu toob. See on eetika ja etiketi küsimus.
Jäi meelde mõte, kus üks vanaema ütles, et ta mõistab vene keeles rääkivaid kaasmaalasi, aga laste/noorte jutust ei saa midagi aru. Loomulikult - keel muutub ja areneb, aga kurvaks teeb, kui põlvkondlik lõhe niiviisi järjest süveneb. Veel jäi meelde, et "kui teadust tehakse ainult võõrkeeles, siis on tulemuseks võõrkeelne teadus. Ilma emakeelse hariduse ja teaduseta on etnos hukule määratud." Eks siit edasi peab igaüks ise mõtlema...
Lugesin raamatust "Samba, sake ja tšillikaun" autori kohtumist oma välismaal (Brasiilias) elava sugulasega, kes polnud aastakümneid emakeeles rääkinud, ent seda ometi nii soravalt tegi. Ainult et keel on vahepeal nii palju muutunud. Apteek - rohupood, tänav - uulits.
Tänaseks päevaks on lisandunud taristu, kärgpere, kestlikkus jne. jne.
Tegelikult on põnev jälgida arenguid, mis keeles toimuvad. Samas on aga meie kõigi ülesanne hoida ja säilitada oma emakeelt. Rääkida ja kirjutada ilusat eesti keelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar