Ma ei tea, kuidas inimesed suudavad kõik oma saavutused ja tegemised piltidele jäädvustada? Kuidas on kogu aeg meeles pilte teha? Mul võib ju ühel hetkel olla mõte, aga järgmisel on see juba läinud... ja kui taas meenub, siis on marjad sügavkülmikus või purgid keldris/aidas.
Juba terve augusti kummitab mind tunne, et sügis on käes. Tajusin seda juba 31. juulil, kui vihma sadas nii augustilõpuliselt. Meenus aasta-tagune, kui 31. augustil, 1. septembril lapitekki õmblesin, siis olid täpselt sama vastikud ilmad. No ja loodus - kõik on juba nii sügisene - õunapuud on õunte all lookas, pihlakad on punased... Seega suvi hääbub varem kui...
Ja hoopis teisest ooperist ehk siiski ka hääbuvast suvest mõjutatud luuletus.
Autoriks Leelo Tungal.
Need armsad, kellest äkki jäime ilma,
on tegelikult alles -
meie sees: nad on nii ligi, et ei torka silma
nii nagu valgus tolmukübemes.
Sest tolmust -
hetkel olulisest tolmust -
on tehtud ka me endi valus kest,
mis veel ei oska olevast ja olnust
(ei tohigi vist?)
leida igavest.
Ei ole kaotust, millega ei harju
siinpoolsuses,
kus algus vajab äärt,
kuid, enda pea peal tundes
surma varju,
nüüd on üks naer
poolt eelmist elu väärt.
(2001)
Avastasin selle imelise luuletuse paar nädalat tagasi, kui sõbranna emaga hüvasti jätsime...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar