8. mai 2025

"Suveõed"

Monika Peetz. Suveõed. Saksa keelest tõlkinud Terje Loogus. Tallinn: Varrak, 2024. 231 lk. Varraku ajaviiteromaan.

Oli tore lugemine. Minu jaoks püsis pinge lõpuni üleval. Igati positiivne elamus.

Perekonna lugu. Peresuhted, inimsuhted - need pakuvad alati pinget ja kõneainet. Tegevuspaik Holland. Kohake Põhjamere ääres, nimega Bergen, kus perekond Thalberg Saksamaalt Kölnist igal aastal puhkamas käib. Neli õde: Doro, Yella, kaksikud Amelie ja Helen. Perepuhkused lõppesid pärast autoõnnetust, mille tagajärjel isa hukkus. Ema Henriette kutsub perekonna 20 aastat hiljem samasse kohta kokku. Mis asjaoludel, see selgub romaani jooksul...

"Ja mida ma emale ütlen, miks sa kaasa ei tule?" oli Yella küsinud. "Mul on suva. Ta ju nagunii ei kuula." 

Yella hingas sügavalt sisse ja rääkis Dorole sõnasõnalt kõike, mida David oli talle näkku pahvatanud. "Ütle lihtsalt tõde," oli mees soovitanud. "Ma ei tulnud kaasa, kuna ma ei kannata teda. Mul on raskekujuline ämmaallergia." 

Doro naeris südamest. "Miski pole nii kurnav kui abikaasa perekond," tunnistas ta kohustades. "Küsi minult. Minu omad on nii baierlased, et kui nad minuga räägivad, ei saa ma mitte mõhkugi aru. Nad on veendunud, et ma olen kidakeelne, kuna ma ei suuda iial õigel kohal vastata."

Lucy asus parasjagu lapsepõlve ja täiskasvanuelu vahelisel eikellegimaal. Ta T-särgi all joonistusid selgelt välja esimesed rinnakumerused. [Huvitav, millised need teised ja kolmandad on?!?😂]

"Kas sa oled õnnelik?" küsis Yella. Helen kehitas õlgu. "Kes on õigupoolest öelnud, et me peame alati õnnelikud olema? Töö tähendab alati ka stressi ja iga suhe väljakutset. Ja siis peame kõigele lisaks ka veel pidevalt õnnelikud olema." Yella naeris. "Keegi ei taha olla õnnetu." "Mulle on olulisem, et sellel, mida ma teen, on mingi mõte," ütles Helen. "Ma tahan midagi teiste heaks teha. Ja see teeb siis ka mind õnnelikuks."

"Armastus on alati ka äri. Ma aitan ta rahaliselt jalgadele, maksan isegi poisile, kellelt ta laenas 1000 eurot. Selle eest aitab tema uskuda mul homsesse." Kas ema oli armastust alati pidanud kapitalismi erijuhtumiks?

Mõni minut hiljem ilmusid nende vaatevälja valgustatud kirikuvaremed. Neli päeva tagasi oli ta seal kaevunud oma minevikku. Ta pilk oli muutunud. Hoone peegeldas suurepäraselt tema enda elu: üks pool oli varemetes, teine pool uuesti üles ehitatud ja terve. Varemete ja kiriku kooslus mõjus nagu harmooniline tervik, kuigi kirik ei saa enam iial tagasi oma endist suurust. Kes kirikusse sisenes, pidi paratamatult läbima varemed. Aga just see andis hoonele tema ainulaadsuse. Ilma hävinenud osata oleks kirik selline nagu paljud teisedki, ent just purustatud ja taastatud osa kooslus muutis kiriku oluliseks ka väljaspool Bergeni piire.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar