Üks sellesuvine lugemine, mis pole siin veel kajastamist leidnud. Olen sel suvel kuidagi vilets lugeja olnud ja postitustega ei saa ka hiilata...
Aga raamatust siis.
Põhjalik sissevaade ugrimugri ilma ehk siis soome-ugrilaste ellu, mis on väga omapärane ja eripalgeline. Ja et ka meil on au kuuluda sellesse punti:)
Siinkohal on põhjust mälu värskendada, kes need ugrimugrid siis täpsemalt on: eestlased, soomlased, ungarlased, karjalased ja tverikarjalased, ingerisoomlased, isurid, setod, liivlased, kveenid, vepslased, ersad, mokšad, komid ja permikomid, udmurdid, marid, handid, mansid, neenetsid, sölkupid, saamid.
Tegelikult on see kõik ununenud, kooli ajal sai ju õpitud, mu meelest.
Väikesed rahvakillud suurel territooriumil laiali. Seal kõrval entusiastlikud venelased, kes ugrimugri asja ajavad.
Rein Sikk ütleb raamatu saatesõnas:
"Kirjutasin selle raamatu, et välja öelda ugrimugri suurim saladus. Ugrimugri - see on kõigi, soome-ugri inimeste särav maailm, täis vahvaid hõimlasi ja erilisi juhtumisi. Selliseid erilisi ja enneolematuid juhtumisi, mis saavad juhtuda vaid maalähedaste ugrimugridega. /.../
Ugrimugri maailm, kui selleni jõuda, on enam kui rahvad ja tavad, keeled ja meeled. Ugrimugri maailm on hingeseisund, elamise viis."
Kui kohtume, oleme ebalevad, sest liiga palju on meie tegeliku maaläheduse oleku peal uusi kultuuri- ja keelekihte, mis pigem segavad kui hõlbustavad suhtlemist. Aga kui oleme koos olnud piisavalt kaua, siis tajume, et hõimlane mõtleb, tegutseb ja saab maailma asjadest aru just niisamuti kui me ise. Rääkimata sellest, et ta isegi hingab samas rütmis.
Kui kohtume, siis vaikime esmalt kaua, sest meid on elus hoidnud pigem vaikimine kui suur sõnademulin. Ja milleks liiast sõnu, kui tajume maailma ühtmoodi. Koos tajumine on suurem nauding kui koos rääkimine.
Kui kohtume, siis uudistame üksteist kaugelt. Me ei tiku üksteist kompima ja katsuma, sest teame - inimese ümber peab olema vaba ruumi nii hingamiseks kui tajumiseks.
Kas meie kui globaalmõistes liiga väikeste rahvaste saatus on samuti väljasuremine?
Ei - aastatuhandete kogemus kõneleb teist keelt.
Meil, ugrimugridel, ei ole üht kindlat riiki - järelikult ei saa seda vallutada.
Meil, ugrimugridel, pole üht ja ainsamat kuningat - järelikult ei saa teda ei kukutada ega ka maha tappa.
Meil, ugrimugridel, pole üht ja ainsamat keelt - järelikult ei saa seda alla suruda.
Meil, ugrimugridel, pole isegi üht ja ainsamat jumalat - järelikult ei saa temasse uskumist ära keelata.
Meil, ugrimugridel, pole üht ja ainsamat hiigelsuurt firmat või panka - järelikult ei saa seda pankrotistada.
Meil, ugrimugridel, ei ole üht ja ainsamat infoallikat - järelikult ei saa seda sulgeda ega kontrolli alla võtta.
Hägusus, hajusus ja erisus on meie trumbid. Tihti on need trumbid isegi nii hägusad ja hajusad, et meil endilgi on raske neid üles leida. Rääkimata täielikust mõistmisest.
Tallinnas peeti 2004. aastal soome-ugri maailmakongressi, kuhu kutsuti Rein Sikk meediasektsiooni juhtima. Ta pidas nõu Andres Heinapuuga:
"Mida me peame selle kongressi meediasektsiooniga saavutama, kuhu jõudma, milline on tähtsaim eesmärk?"
Ja Heinapuu andis kõige lühema vastuse, mida ma temalt eales kuulnud olen.
See kõlas nii: "Me ei pea kuhugi jõudma ega midagi saavutama, ainus eesmärk on protsess."
Kogu lugu.
Hetkel ei saanud ma täpselt aru. Aga mida enam mõtlesin, seda enam jõudis öeldu mulle pärale.
Just nimelt - ja seda juba kogu ugrimugri asja kohta - pole vaja rabeleda, et kiirelt midagi suurt saavutada.
On vaja vaid tasa ja targu toimida, toimida, toimida.
Asja ajada.
Kui see pole üks maailmatuma suur ja tähtis saladus, siis mis see on?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar