"Minu Bulgaaria"

Janek Balõnski. "Minu Bulgaaria: magusad tomatid ja hapud viinamarjad"

Alustasin seda raamatut suure ettevaatusega. Olin eelhäälestatud, et raamatus on väga vähe (kui üldse) Bulgaariat. Enamasti saavad sellised eelarvamused lugemise käigus siiski kummutatud. Seekord päris nii hästi ei läinud..., kuigi ka hullult pettuma ei pidanud.
Põhiliselt on keskendutud ettevõtluse arendamisele Bulgaarias (firma StroyRent).
Seda kindlasti öelda ei saa, et raamatus Bulgaariat poleks. Nagu igas "Minu"-sarja raamatus oli ka siin seda just nii palju ja sellest vaatepunktist, mis kirjutajale oluline on tundunud. Oli loodust, toidu- ja muidu kultuuri, ajalugu ja poliitikatki ning muidugi bulgaarlasi.

Mõned näited ka, nagu ikka:

"Tere, tahame siia tänavale maad või ladu rentida, kas tunnete kedagi, kes pakub midagi?"

 

"Juba teine suurem tellinguklient osutub vargaks. Kiirelt kaovad ka mõned väiksemad tööriistad. Kõik see, mida Eesti kogemuse pealt riskide juhtimiseks ette valmistasime, ei ole kaugeltki piisav. Siin riigis ja siinse kuritegevuse puhul on vaja hoopis teised trikid ära õppida. See õppimine võtab meilt poolteist aastat ja kaotame 100 000 euro eest vara. Siis saame lekked pidama. Hilisematel aastatel ei kao ka kokku nii palju vara kui esimesel kahel aastal."

 

""Miks sa väljudes alati uksel endale risti ette lööd!" küsin temalt [Ionit'lt], kui restoranist väljume.

"Mis risti... ah see," ühmab ta ja jätkab, "See on minu lihtsustus, et meeles pidada nelja olulist asja: kas püksilukk on kinni, kas mobiil on vasakus rinnataskus, kas rahakott on paremas rinnataskus ja kas prillid on ees."
Seda öeldes puudutab ta käega uuesti vöökohta, otsaesist ning vasakut ja seejärel paremat rinnataskut."

 

"Keskmisel bulgaarlasel on minu arvates lausa suhtlemissõltuvus. Enne tööd saavad laotöölised bensiinijaamas tund aega varem kokku, et teha ühine hommikukohv ja lihtsalt omavahel suhelda. Tihti istutaske ka pärast tööd rohke suitsu ja kohviga koos, suuremad ja väiksemad ühisüritused, sünnipäevad, väljasõidud pealekauba.
Tihedalt käiakse läbi sisuliselt ilma alkoholita. Ei ettevõttepidudel, sünnipäevadel, pereüritustel ega pulmades voola alkoholi ojadena, nagu Eestis kombeks on. Purjus inimesi näeb harva ja mingit sellest põhjustatud agressiivsust ei kohta üldse. Sofias, kus on kaks miljonit inimest, tundsin juba esimestel kuudel ennast väga mugavalt isegi reede öösel läbi linna kõndides. Ei mingit lärmi, ei mingeid purjus kampasid nagu Tallinna vanalinnas. /.../ Viina võetakse enamasti ikka siis, kui eestlased või muud välismaalased kuskil omaette pidu peavad. Baaris või restoranis vaatavad kohalikud huviga, kuidas samasse lauda läheb juba mitmes pudel kanget ja jutt muutub üha valjemaks."

""Jou-jou, külalised! Tere tulemast pulma. Mina olen DJ Ivan ja hoian täna teie tuju üleval. Kõik tantsule!"
Seda ei pea bulgaarlasele kaks korda ütlema. Saal täitub tantsijatega ja nii kestab see kogu õhtu. Eestlaste moodi napsipidu ei toimugi. Veini kõrvale tellivad vaid väga vähesed endale pokaali rakia't. Toit on tantsuga võrreldes teisel kohal."

Lõpupeatükis saab sõna sõber Asko naine Estel, kelle mees samuti Bulgaariasse tööle läks (2005. a. sügisel).
"Üllatusime, et kuigi saime koos olla kõige rohkem ühe nädala kuus, tuli koos veedetud kvaliteetaega oluliselt juurde. Kui Asko koju tuli, saime nädal aega 24/7 koos olla ja lahus oldud aja kuhjaga tasa teha. Ma polnud varem taibanud, et Eestis igapäevaselt koos elades näed oma kõige kallimat inimest üldjuhul kas hommikuhämaruses või õhtupimeduses. Pole ime, et elevus ja rõõm teineteisest mattuvad väsimuse, rutiini ja enesestmõistetavuse raske koorma alla. /.../

Bulgaarias tundsin end kui madonna lapsega. Ma ei kohanud Sofia tänavail alguses küll ühtegi teist käruga või väikelapsega ema, kuid samas ei tundnud ma ennast hüljatu ega teisi inimesi häiriva isikuna, nagu mulle Eestis kaasmaalased mõista olid andnud. Kõik inimesed, kes Sofia tänavatel vastu tulid või mööda läksid, naeratasid mulle sõbralikult, kudrutasid bulgaaria keeles ja kiitsid lapse ilu, aitasid vankrit tõsta, lasksid mind esimesena poodi sisse või poest välja ehk tegid kõike seda, millest ma Eestis isegi unistada polnud osanud./.../

Harjusin positiivse tähelepanu keskpunktis olemisega nii ära, et Eestisse naastes tabas mind tõeline kultuurišokk. Kogesin oma nahal, et eestlased ongi võrreldes lõunaeurooplastega külmad, hoolimatud ja suurema osa ajast halvas tujus."