Islandil

Risto Laur. Islandil: kohalolek ja rändamine. Facebukoloogiliste mõtiskluste 2. raamat

Mulle hirmsasti meeldis Mae blogis selle raamatu kajastamine:)
Nii vahva, kui inimesed oskavad sõna kasutada! Super! See on siis juba peaaegu ükskõik, millest kirjutatakse:) Ilmselt kehtib ka antud raamatu kohta:)

Kahjuks ei tahtnud mul see lugemine küll kuidagi edeneda. Eks ikka sellepärast, et Islandit polnud siin ju ollagi. Nojah, mees oli Islandil ja tegi seal oma feissbukoloogilisi märkmeid:) Kogu lugu.
No sulg lippab ja jutt jookseb hästi, selles pole kahtlust, aga eksitav pealkiri annab lootust millekski muuks.
Kogu eelnevale vingule vaatamata ikka mõned eluterved ja otsekohesed mõttearendused ka siia siis:
Kui veel mõni aasta tagasi tundsin ennast uues ja arenevas maailmas täieliku perverdina, siis täna, juba väljakujunenud uudse ja paduliberaalse ühiskonna künnisel, ei suuda ma seda enam kauem enda sees hoida. Võtangi oma julguse kokku, tulen teie kõigi ees kapist välja ning tunnistan ilma igasuguse valehäbita, et jah, ma olen hetero! Ning uhke selle üle! Peetagu mind pealegi tagurlaseks ja iganenud ehk kopitanud nähtuseks, mul kama! Tegelikult tundsin juba vene ajal vastassugupoole vastu huvi. Tol korral ei peetud seda hälbeks ning seetõttu võisin rahulikult pruudiga käest kinni käia, ilma et keegi mind kuidagi kõõritanud oleks. Täna linnas lõunat süües karja suudlevaid mehi nähes tundsin küll hetkeks end hälvikuna, aga taaskord kodus enesesse jõudu kogunud, arvan täiesti kindlalt, et las minusugused olla just sellised nagu nad on. Me ei saa sinna midagi parata, et meile vastassugupool meeldib! Me oleme sellisteks sündinud ja meid pole mõtet ravida. See just pigem tugevdab meis trotsi oma orientatsioonile kindlaks jääda! Ma tean, et meid pole enam tänaseks palju järel, aga oleme ometi olemas ja ma soovin, et meid aktsepteeritaks! 
Hea sõber, märka heterot! 
Ära kuku teda kohe tümitama!
Me ei ole inimestena üldse halvad!

...Las homod korraldavad oma paraade ja aktsioone, miks me peame siis samaga vastama? Seda nad ju ootavadki! Seda ju soovivadki ning kõik see meie närvi minemine on neile nagu vesi veskile! Kõige õigem on neid mitte tähele panna ja asi ants. Meie ei pea ju endi identiteedile kinnitust saama! See on ju elementaarne, et pere koosneb mehest + naisesrt + lastest + koerast. Viimane võib asenduda vabalt kassi või papagoiga ning see on juba nii tühine asi, et selle tarbeks pole küll vaja kuskil ühtki allkirja koguda.
...Homoseksualism oli, on ja jääb kõrvalekaldeks seksuaalkäitumises. See kõrvalekalle ei pärsi küll intelligentsi, aga vaieldamatult on tegemist kõrvale kaldunud käitumisega, kui mees hakkab ühel hetkel huvi tundma mitte naabri Mari, vaid naabri Juliuse vastu.
...Ma ei saa aru, et miks meie, heterod, üleüldse selles küsimuses toru tõstame? Me ei pea ju tõestama, et me oleme normaalsed! Või et keegi meist pole kaamel!

... kui inimeses puudub kirg ja power, siis on see inimene automaatselt immuunne igasugustele sõltuvustele, igasugusele depressioonile ja igasugustele truudusejamadele. Lihtsalt ta on selline rahulik ja teda ei tõmbagi mitte millegi poole. Samuti ei eruta teda mitte üks patt ja pahandus. Samuti ei sega teda miski. Näiteks majanduslik madalseis, eksju - lihtsalt probleemi tekkimisel ta pigem kohaneb, kui võitleb. Sellistel inimestel on mõnus olla ja elada. Aga samas näiteks ei ole sellistele antud mitte iialgi mitte millestki vaimustuda. Näituseks mingist hetkest või kevade esimestest märkidest või kasvõi sellest, kui sõidad autoga ja raadiost tuleb ülilahe kidrasoolo. Kahju neist ja samas kade ka nende peale. Kahju, et nad kunagi tõelist rõõmu ei tunne ja kade, et nad kunagi tõsiselt ei kurvasta.
[Mulle isiklikult tundub, et mida vanemaks ma saan, seda vähem suudan vaimustuda. Kõik on juba nagu olnud. Rahulikkuse poole on hea püüelda. Vahel mõtlen minagi, et miks tõmmelda asjade peale, mida nagunii muuta ei saa ja mis mind ausalt öeldes ei morjenda ka. Kui aga asi puudutab (ennast) miskipärast, siis võin küll kahest otsast põlema süttida. Ikka läbi isikliku prisma käib kõik - kurvastamised ja rõõmustamised. Hetked ja kevade esimesed märgid on vahvad märgata! Aga kui tööandja palka ei tõsta - sinna pole midagi parata. Variant 1 on jalga lasta ja parematele jahimaadele minna, variant 2 pröögata ja streikida, variant 3 vinguda igal võimalikul ja võimatul hetkel, kui halvasti kõik on, kiruda tagaselja ülemusi ja nõmedat tööd, variant 4 võtta vastu see pisku, mis antakse, võtta vabalt ja tiksuda omas rütmis - hea, et on olemas töö, mis konti ei murra ja ka rahakopikas, mis hoiab hinge sees. Mulle meeldib viimane variant.:)]

Leidsin ühe korduse, mis juba esimesest raamatust ("Islandile: teekond ja päralejõudmine") läbi lipsas:

Keskmine eluiga oli ennevanasti mu meelest 25 aastat! Või 26. See ökopromo on juba sama nüri, kui kogu see kapirahva invasioon! Aga ilmselt siis ongi kogu aeg vaja, et miskit saeks, seebitaks, määriks ja keevitaks! Isiklikult olen traditsioonilise ajutegevuse pooldaja!

Vaat' selline tore raamat! Hea tuju on garanteeritud, aga Islandit kahjuks ei saa.