Missioon

Miskipärast on alljärgnev kirjutis jäänud rohkem kui aasta tagasi postitamata. Praegu leian, et pole ju häda midagi. Uuesti raamatut kätte võtnud ei ole ja kui ka kunagi võtan, eks siis saab ju uusi muljeid lisada. Nende mõtetega, mis lugemise käigus tekkisid ja mis raamatust välja kirjutasin (need on ikka jätkuvalt kaldkirjas), olen ka täna täiesti päri. Nii et siis kirja pandud mõtted 09.05.2017:

Hannes Võrno. Missioon: ühe missiooni päevikud.

Jälle üks raamat, mis seisis kuu aega riiulil ja ootas oma aega. Ja enne õige aja saabumist oli tagastusaeg käes.
No õigupoolest küll päev enne tagastustähtaega hakkasin lugema, aga 400 lehekülge võtab ikka üksjagu aega, nii et jänni jäin ja osaliselt lasin diagonaalis üle. Taas siis üks raamat, mis jääb ootama uut aega ja kättevõtmist. /Tänane kommentaar: Kui palju võib ühes lõigus kasutada sõna "aeg"!?!/

Väga vastakad tunded tekkisid seda raamatut lugedes.
Jah - (sõjalisele) missioonile ma ei läheks mitte kunagi. Mulle absoluutselt ei istu see militaarne värk. Eks sellepärast ei tahtnud ma ka väga seda raamatut lugeda. Minu jaoks on see üks mõttetu ettevõtmine, kuhu meie poisse sõdima saadetakse. Ja nagu ma aru sain, siis see ongi seal üks mõttetu missioon. Seetõttu jääb ka mulle arusaamatuks, miks Võrno sinna üldse läks.
Ma ei salli ka rumalust ja mõttetust ja "kintsu kaapimist". Vahel tahaks ka üsna teravalt öelda või vastu vaielda või mida iganes. Enamasti suudan siiski keelt hammaste taga hoida. Ei hakka kellelgi parem sellest minu ütlemisest. Ise ju tean, kuidas õige on ja mida mina arvan või tunnen.
Sellegi olen selgeks saanud, et ükskõik kui palju sa kedagi armastad või kellestki hoolid, aeg teeb ikkagi oma töö, pinguta palju tahad. Ikka tekib rutiin, kus igaüks tegeleb oma asjadega, töö(de)ga, hobidega. Igaühel on omad huvid ja eelistused filmide, muusika, telesaadete, ürituste jne osas. Sellega tuleb lihtsalt leppida. Eks kompromisse saab ju ikka teha. Tõsi on seegi, et enamasti just kallitest inimestest eemal olles võimenduvad ka igatsus ja armastus. Aga lõppeks on igaüks ikka üksinda. Ja nii ongi. Ka Jumala palge ees on igaüks üksi, oma aruandmisega, mida oled teinud või tegemata jätnud.

Häirivalt palju oli igasugu lühendeid, mille kordumisel ei viitsinud tähendust uuesti raamatust taga ajama hakata. Aga eks see ongi Hannese enda jaoks kirja pandud.
Kõigile "kriitikutele" tahaks aga öelda, et tegemist on siiski päevikulaadse tootega, olgugi publitseeritud kujul, aga ennekõike on inimene ikka selle päev päeva järel iseenda jaoks kirja pannud. Meie loeme selle siin ühe soojaga läbi ja seetõttu muutuvad mõned asjad häirivaks.
Kahtlemata üks häiriv asi oli minu jaoks kohatine rämedalt otsekohene stiil. Aga kui seda üldse keegi endale lubada võib, siis on üks kahtlemata Võrno ja teine Raud muidugi (tema on ses suhtes vist esirinnas).

Kuna olen ise elus ka üksjagu päevikut pidanud, siis tuli täiesti tuttav tunne peale. Mõistan päeviku (pidamise) tähendust ja olemust. See on teraapia. Endast välja kirjutamine on vahel lausa elulise tähtsusega, et taas jaksata edasi minna. Nii ongi ühel päeval peal must masendus ja teisel ülevoolav rõõm. Ühel päeval tundub kaaslane kauge ja mõistetamatu, teisel aga armas, lähedane ja oma.

Ma ei taha olla jahikoer, kes on peremehe jala kõrval ja hästi toidetud. Tahan olla peremees või siis pigem see krants, kes jääb alati teiste varju ja mõtleb omi mõtteid ja astub oma jala sinna, kuhu Jumal on juhatanud.

RAHA pole peamine! Oluline on Jumala rahu, tema teenimine ja missiooni lõpuni viimine.

Võib-olla oleks sellest abi, kui kõik lepiksid sellega, et maakera ongi haige, inimesed on haiged ning kõik ümberringi valutab ja vaevab.

See siin on üks ropp ja roojane maa ning mingist islamiusu kultuurist pole midagi rääkida. Hullud metslased.

Olen pirtsakas, emotsionaalne ja solvuv inimene, seda on ennegi öeldud, aga see tuleb sellest, et mul on raskusi väljatulekuga oma ideaalmaastikust. Kujutan ette, mismoodi peaks asjad olema. Ma ei ütle, et need peaksid olema või ongi ainuõiged, kuid nad moodustavad mingi pildi ja kuuluvad millegi juurde.

Miks ei taha inimesed enam lihtsalt tööd teha? Uusi asju luua, käivitada, tööle panna ja töös hoida?

Mulle teatud mõttes meeldivad need traditsioonid, kuid nende kultuur ja kombed on pentsikud, et mitte öelda kohati lausa perverssed. See ongi parim pilt, mismoodi näeks välja ainult meestest koosnev maailm. Siis oleks kõik selline ja usk oleks sama. Nemad vaatavad su valget lõusta ja sinu tegemisi nagu looma tegemisi ja mina vaatan neid samamoodi. Mismoodi saab selle kultuuriruumi ja meie kultuuriruumi kasvandike vahel puhkeda omakasupüüdmatu ja siiras armastus?