14. juuni 2018

Ellu jääda

Yeonmi Park (Maryanne Vollersi kaasabiga). Ellu jääda: Põhja-Korea tüdruku teekond vabadusse.

Omal ajal sai päris mitu "Valge"-sarja raamatut läbi loetud. Veel enne blogimise ajastut. Nüüd siis jällegi väga päevakajaline teema. Põhja-Korea (P-K). Just äsja toimus USA presidendi ja P-K juhi ajalooline kohtumine. Hakkaks ükskord ometi seal riigis ka midagi paremuse poole minema!!!
See on ikka täiesti masendav, mis selles riigis toimub. P-K on rohkem stalinistlik riik, kui Stalini-aegne Venemaa ehk siis Nõukogude Liit oligi.

Lugu räägib P-K tüdrukust Yeonmist, kes koos emaga põgeneb läbi Hiina ja Gobi kõrbe Lõuna-Koreasse. Esimene osa on elust Põhja-Koreas, teine Hiinas ja kolmas osa Lõuna-Koreas. Kui P-K-s oli nälg ja Suure Juhi ülistamine, propaganda- ja enesekriitikakoosolekud, siis Hiinas käis smugeldamine ja inimkaubandus, vägistamine jne. Ega Lõuna-Koreasse jõudminegi ei olnud meelakkumine. Harjuda tuli niiiiiiiiiii paljude erinevate asjadega, ennekõike vaba ja kapitalistliku ühiskonnaga.

Meie järgmine peatuspaik oli ümberasustuslaager, kus põhjakorealastele õpetati, kuidas olla lõunakorealased.
Ma ei tea, kas teistel ülejooksikutel olid samad probleemid, aga minul oli kõige raskem õppida ennast tutvustama. Peaaegu keegi ei osanud seda ning õpetajad pidid õpetmama, et alustuseks tuleb öelda oma nimi, vanus ja kodulinn. Seejärel võib teistele jutustada oma hobidest, lemmiklauljast või -filmitähest ja lõpuks rääkida, kelleks tahad tulevikus saada. Kui mind välja hüüti, tardusin paigale. Mul polnud õrna aimugi, mis on "hobi". Kui selgitati, et see on tegevus, mis pakub rõõmu ja rahuldust, ei tulnud mulle midagi pähe. Minu ainus eesmärk pidi olema režiimi õnnelikuks tegemine. Kellele oleks üldse korda läinud, mida "mina" tahaksin täiskasvanuks saades teha? Põhja-Koreas polnud sellist nähtust nagu "mina" - oli ainult "meie". Olin kogu harjutuse aja kohmetu ja ärritunud.
Seda nähes ütles õpetaja: "Kui see on raske, siis ütle, mis on su lemmikvärv." Mu peas valitses jälle tühjus.
Põhja-Koreas õpetatakse kõike meelde jätma; enamasti on igale küsimusele ainult üks õige vastus. Kui õpetaja küsis mu lemmikvärvi, mõtlesin palavikuliselt, mis võiks olla "õige" vastus. Mind polnud iial õpetatud kasutama aju kriitiliselt mõtlevat osa: seda, mis teeb läbikaalutud otsuseid, miks on üks asi teisest parem. 
Õpetaja aitas mind: "See pole ju nii raske. Las mina alustan. Minu lemmikvärv on roosa. Aga sinu oma?" 
"Roosa!" vastasin kergendustundega, et olin lõpuks õigesti vastanud.
Lõuna-Koreas hakkasin vihkama küsimust: "Mida sina arvad?" Kellele minu arvamus õige korda läks? Mul kulus palju aega, et hakata iseseisvalt mõtlema ja mõistma, miks minu arvamused on tähtsad. Pärast viieaastast vaba elu harjutamist tean nüüd, et mu lemmikvärv on kevadroheline ning mu hobid on raamatute lugemine ja aimefilmide vaatamine. Ma ei korda enam teiste vastuseid.

...Ma polnud eales aimanud, et vabadus võib olla nii julm ja raske. Olin pidanud vabadust õiguseks kanda teksaseid ja vaadata ükskõik missuguseid filme, ilma et peaksin kartma arreteerimist. Nüüd taipasin, et pean kogu aeg mõtlema - ja see oli kurnav. Tuli ette, et mõtlesin: kui Põhja-Koreas poleks pidevat nälga, siis oleks mul seal parem, sest kõik mõeldakse ja otsustatakse minu eest ära.

Need on vaid üksikud, kuid väga ilmekad näited "vabaduse taagast", millega Yeonmi pidi rinda pistma. Ta sai hakkama. Vaid mõne aastaga läbis ta kooliprogrammi, lugedes, lugedes, lugedes, ise õppides ja siis eksameid sooritades. On ju Lõuna-Korea tuntud oma kõrgetasemelise haridussüsteemi poolest.  
Meile öeldi, et Lõuna-Korea lastele on haridus kujunenud sundmõtteks, nad õpivad seitse päeva nädalas ja käivad vabal ajal täienduskursustel, et klassikaaslastest ette jõuda.

Edasi tulid ülikooliõpingud.
Esimese semestri hinded pandi internetti üles. Olin oma põhikursuse peaaegu üheksakümne üliõpilase seas kolmekümne kolmas. See hämmastas kõiki, sealhulgas mind ennast, sest kriminaalõiguse osakond oli kogu ülikooli kõige nõudlikum. Järgmise aastaga paranesid mu tulemused jõudsalt. 2013. aasta kevadsemestri lõppedes olin juba kursuse neljateistkümnes. See tõestas kooli juhtidele ja ka mulle endale, et Põhja-Korea ülejooksik on võimeline  lõunakorealastega võistlema. Viimaks ometi elasin kitsendusteta elu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar