7. juuni 2018

Südame põhjast

Erika Salumäe. Südame põhjast...

Südame põhjast tulev lugu, nagu pealkirigi ütleb, mille on kirja pannud Signe Lahtein, kelle kohta ütleb Erika: Minust on elu jooksul palju kirjutatud. Aga nii mõistvat ja ladusat koostööd pole mul olnudki.
(Jah, kahjuks ei ole enam meie hulgas seda armast inimest. Ent raamatuga koos on ta justkui ikka siin.)

Väga keeruline elusaatus, raske lapsepõlv ning noorusaeg, ränk sportlaskarjäär, mis ka tervise endaga kaasa viis. Tagasivaateid käidud teele ja elatud elule, Eestile. Tervise huvides Hispaania sooja päikese alla elama asumine. Suhete sasipundar lapsega. Üksindus või üskiolek?

Ma olen nüüd üsksiolemisega harjunud. Võiks lausa öelda, et ma enamasti naudin seda iseenda rütmis elamist. Tunnen, et ei pea tegema kompromisse, ei pea oma käitumist ja tegemisi kellelegi selgitama. Mu ümber on alles need inimesed, kes ei tee mulle etteheiteid selle eest, et ma pole täiuslik, et ma pole kangelane. Sest keegi pole. Ma oli kord tipus, olin maailmameister ja kuldmedalist . aga see oli ainult sport. Seal on kõik matemaatiliselt mõõdetav. Elus aga ei ole. See, kas oled hea inimene, hea kodanik, hea naine, hea ema, hea poliitik või hea sugulane, on alati väga subjektiivne ja suhteline.
/.../ Ent ma ei kahetse midagi. Isegi mitte seda, et mul tervis läbi on. Kõike, mida elus olen teinud, olen ma teinud sada protsenti. Ja ükskõik , mida keegi arvab, pole ma iial teadlikult tahtnud kellelegi haiget teha.

Fredist. Ja teistest meestest.
Kuigi meie ... abielu kestis väga lühikest aega, jäi ta mulle heaks sõbraks. Meie vahel oli küll armastus, aga see oli selline intelligentidevaheline austusel ja sõprusel põhinev tunne. Mitte mehe ja naise kirglik suhe. 

Advokaadist, kellega tutvusin Fredist lahutades, sai minu elu ainus tõeline armastus.
Sellist armumist, nagu mul oli olnud Aarega, ei olnud Mardiga hetkekski. Aga ta meeldis mulle väga kohe esimesest korrast, kui teda nägin. Ja ma uskusin, et meeldimisest pereeluks jagub. No kuivõrd siis ikka on maailmas neid paare, kes püsivad koos suurest armastusest? Mina usun küll, et paljudel on algul sõprus, pärast aga pereeluks piisav kiindumus.


Poliitikast.
Minu poliitikutee kestis peaaegu kümme aastat - algas siis kui olin kolmekümnendates, ja lõppes, kui olin üle neljakümne. Nüüd vahel mõtlen, et teeksin praeguses vanuses selles valdkonnas ilmselt paremat tööd, oleksin parem poliitik. Nägin juba toona, et see pole õige tee, et meie poliitikas teevad kiiret karjääri otse ülikoolipingist tulnud noored, kellel pole mingit reaalset elukogemust. Inimlikult võimatu on hästi osata absoluutselt kõike - täna olen minister keskkonnaasjanduses, homme välispoliitika alal ja ülehomme korraldan juba tervishoidu. See pole loogiline. Selline süsteem pole õige.

Eestist ja inimestest. Hispaaniast.
Kui Eestis käin või siit kaugelt Eesti peale mõtlen tekitab see pilt kahetisi tundeid. Ühest küljest paistab, et progress on olnud tohutu, et riigil ja rahval läheb hästi. Autod tänavatel on uhked, poed on inimesi täis... Samas lähemalt vaadates näen, et inimesed on õnnetud ja stressis. Kõigil on kogu aeg meeletult kiire! Küsid: kuhu? Ega siis vastust saa.. Mul on Eesti inimestest kahju. Nad jooksevad surma poole. Teevad suuri plaane ja siis elavad ainult selle nimel, et vat kui nüüd selle eesmärgi täidan, siis hakkab ilus elu. Ei hakka. Siis tekib uus eesmärk.

Üks võrdlus. Eestis on kõige tähtsam riigipüha vabariigi aastapäev, eks ole. Sel puhul antakse rahvale üks vaba päev. Hispaanias antakse samasuguse lipupäeva puhul vabaks neli päeva - et inimesed saaksid peredega kuhugi sõita, rahulikult koos olla. Poedki on kinni, sest poemüüja on ju ka inimene, tal on ka perekond.
Olen kohalikega rääkides küsinud, miks nad armastavad oma maad. Nad ütlevad lihtsalt: sest riik hoolib minust. Ja riik päriselt ja tunnustab mõtteviisi, et tähtsaim on pere, alles siis tuleb töö. Eestis on moes nii rääkida, aga see on ainult jutt. Kipub olema sedapidi, et paberil või arvutis töötatakse välja programme ja strateegiaid, kuidas suurendada rahulolu oma riigiga - aga samas sunnitakse kodanikke paratamatult tohutu töökoormuse või madalate palkade tõttu oma peredest eemale. Surnud ring.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar