Itaalia verd ameerika mees Eesti kohutavas kliimas tuimade pärismaalaste keskel oma kohta otsimas... Umbes selline mõte vormus mu peas raamatu kaant sulgedes, juba kolmandat sedapuhku.
Ausalt öeldes sai päris ülevaatliku pildi Viljandist ja selle suuresti boheemlaslikest elanikest. Ei kujutanudki ette, et seal päriselt selline folgilik elu keebki aastaringselt:)
Veidi nukravõitu tunne jäi. Jah, mõne koha peal ma ikka naersin ka, päris südamest kohe, aga ikkagi kuidagi nukraks tegi.
Olen üsna mitmeid Minu-sarja raamatuid lugenud ja mingi "tunde" nendega kätte saanud. Justin on tabanud ära eestlase meeletu töökuse või töö tegemise, mida tehakse selleks, et olla asjalik! Täiesti tundmatu on siinkandis taanlastele omane hygge, millest on juttu "Minu Taanis" ja "Minu Kopenhaagenis", mida siis maakeeli mõnusa äraolemise või lihtsalt olemise ja elu nautimisena tõlgendada/tõlkida võib.
Siinkohal meenus Mae blogi, kus ta kirjutas:
"Seega täidab see raamat igatahes oma eesmärgi, kui juba vähemalt kolm eestlastki päästetud saaks, töösurmast näiteks."
Kui ainult mõni asjalik tööinimene üldse selle raamatu kätte võtab, sest ega pole ju aega raisata mingi raamatu peale, kui töö tegemist tahab!:)
Tore oli ka äratundmine - asjad käivad niimoodi! Kord peab olema. Ei ole meil siin miskit ameerikalikku vabameelsust ja itaalialikku korralagedust:)
Jah, omamoodi oligi see imetlusväärne, et eestlased ei lasknud kunagi ühelgi õunal või kartulil raisku minna. Oli imetlusväärne, et nad kogu aeg töötasid. Aga see jäik pühendumus sellele, kuidas asjad käivad, vaat see ärritas mind.
Ei olnud kohta sellele, et ma oleksin võinud olla eriarvamusel. Oli ainult üks viis, kuidas asjad käivad, ja minust oodati, et ma võtaksin selle süsteemi omaks, mitte ei püüaks maailma oma seisukohast näha. Sa lihtsalt pidid poolmädanenud õunad kõigepealt maast üles korjama. Siis korjasid puude küljest. Lihtne!
Asjad käivad niimood. Asjad niimoodi ei käi.
Lihtne! Jah just - nii lihtne see ongi!:)
Süsteemid olid olemas vaid selleks, et neid üle kavaldada ja nende üle irvitada.
...Ma tulin pika ajalooga, reegleid murdvast ja kriminaalsest itaalia traditsioonist.
Aga eestlased? Nad austasid korda./.../ Blogija Andrei hooples kord, et ta pole kordagi ületanud tänavat, kui fooris ei põle roheline tuli või kui seal pole ülekäigurada.
"Aga kui läheduses pole ühtki autot?" küsisin mina.
"Vahet pole," noogutas ta pead. "Ma ootan, et tuleks roheline tuli."
"Aga kui teised inimesed ületavad tänavat punase tulega? Kas sa ei tunne end naeruväärsena?"
"Siis nad rikuvad reegleid ja on idioodid."
Nii lihtne!
Ja taas ma pean nentima, et nii lihtne see just ongi! Oi, kuidas mulle meeldivad sellised põhimõttekindlad inimesed!!:) Tõsiselt! On lugupidamist väärt, et Eestis on selliseid inimesi!
Kui kõik käituksid seaduskuulekalt ja olekski nii, et seadused on täitmiseks, mitte väänamiseks, siis oleks ühiskond palju inimväärsem ja parem.
Ja selle oma seisukoha nägemise või oma arvamuse avaldamise koha peal meenus mulle üks lugu, mida hiljuti kuulsin.Teadupärast oli hiljuti arvamusfestival. Kõik rääkisid loosunglikult, kuidas "iga arvamus on oluline" ja "sinu arvamus loeb". No suured sõnad, nagu ikka. Aga lugu siis selline:
Tuleb mees (inimene) tööle silm sinine peas. Küsitakse, et kus käisid ja mis juhtus? "Arvamusfestivalil käisin". "Aga miks silm sinine on?" "Avaldasin vale arvamust."
Nii et tuleb ettevaatlik olla oma arvamuste avaldamisega, need võivad valeks osutuda, kui peavoolust kõrvale kaldud.
Vaat' siis millised mõtted kirja said... Kunagi ei tea, kuhu üks blogistamine välja jõuda võib:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar