Eks see kohati üks paras abrakadabra oli. Nii saab ilmselt öelda kahe jalaga maa peal seisev ja kainelt mõtlev inimene. Ma absoluutselt ei eita vaimset maailma, lihtsalt kohati tundus kõik üks "pudru ja kapsad" - nõidumine, kristallkuulid, pendlid ja samas õnnistamine ja meieisapalve?!? Kuidas on kõik see võimalik ühte patta panna, see ei mahu küll minu pähe ära. Teisalt, kui inimene sellest abi sai, no las olgu siis. Ent ometi - need on kõik väga ohtlikud asjad - raamatust loeme, kuidas kurjad jõud lausa füüsiliselt ründavad. Sel puhul on ainult jumaliku väe (loe: Jumala väe) võimuses olukordi lahendada. (Siinkohal tasub siiski mainida järgmist, mida Lea ise on öelnud: Jumaliku Valgusega õnnistamine (ehk puhastamine) on oma olemuselt väga lihtne, aga töötab laitmatult. Igaks juhuks mainin ära, et religiooniga ei ole siin mingit pistmist. Tegemist on universumi võimsaima tööriistaga).
Aga kõige selle kõrval oli ka täiesti reaalset elu ja mitte vähe:) Siinkohal mõned väga vahvad ja asjakohased nopped, nagu ikka:
"Kuidas need mehed küll nii nõrgad saavad olla? Praegu on ju selgelt see koht, kus tema peaks mind toetama, mitte vastupidi. Mina peaks õnnetu ja kurb olema, et oma naiselikust poolest ilma jäin, ja tema peaks mind lohutama. Meil aga kipub see vastupidi olema. Rõõmustan, et ta enam ammu mu kallis kaasa pole, sest praegune olukord murraks me armusuhte krõksti pooleks ja teeks mu olukorra topeltraskeks. Nüüd saan hoopis oma tugevust nautida."
"Kuna naabrimees ei kavatse ilmselt koos oma veidrustega kuhugi mujale kolida, siis on mul valida: kas kolin ise ära või hakkan naabrimeest tema veidrustega armastama.
Armastus on lollikindel variant ja töötab alati, tuleb ainult endas jõudu leida ja see teoks teha."
"Ma ei oska kuidagi abi paluda ja kuna minu ümber asuvad järelikult sellised inimesed, kes ei taipa abi pakkuda, siis laongi nüüd üksi, keemiaravist nõrgana, kogu seda puulasu."
"Varsti on Eesti Vabariigi sünnipäev. Üks naljakas päev, mida kõik õhinaga ootavad. Kõigepealt vaadatakse huviga selleks puhuks vormitud kontsertetendust, et seda siis halastamatult eestlase kombel materdada, ja siis pikka kätlemistseremooniat, kust kõik kulli kombel etiketivastased riietumisapsakaid ja kolekleite loodavad leida. Halva interneti tõttu ma kahjuks telepilti ei näe, küll aga saan FBst soolaseid kommentaare lugeda. Ikka igav ja kurb, liiga tõsine nagu matustel, ebaprofessionaalne... ja sarnast rada mööda edasi. Üleüldine piirideta vingumine teeb mulle parasjagu nalja.
Järgmisel päeval vaatan materdatud kontserdi ka oma silmaga üle... "See on imeline maailm, kus me elame," laulavad lauljad eesti moodi reipalt ja isegi päris kelmikalt. Tekib küsimus, kas ma vaatan ikka sedasama saadet. Lavale tuleb Silver Sepp oma naelapilliga. Assa milline mõnus sügav saund sel naljakal naelapillil!...
...Uskumatu, kuidas üks ja sama kontsert inimestes nii erinevaid tundeid tekitab. Võib-olla minus pole seda tõelist eestlase natuuri säilinud, aga ma tõepoolest ei oska enam eestlaste külmust ja tuimust pahaks panna. Tean ju oma südames, et kui see jäätunud paks koor kiht-kihilt eemaldada, koorub ka põhjamaise eestlase seest üks ilus ja soe süda.
... Põhjamaa kliimas saabki ellu jääda vaid tugev ja jändrik natuur."
"...Üleüldse on mul oma elu, mida elada ja nautida. Loodetavasti jõuavad ka nemad kunagi päriseluni..."
Jumala õnnistust ja juhtimist! Ei pea olema alati ise tugev ja oma elu sada protsenti kontrollima. Hea on olla pisike, vahel ka nõrk ning abitu, Jumala suures peopesas. Nii tunnen ja usun mina. Selliselt usaldades olen tulnud läbi mitmetest eluraskustest. Ja ma tean, mida ma räägin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar