Kas ei kutsu juba selline kirjeldus raamatu tagakaanel kaasa ühte lummavasse maailma?! Mina küll sulasin ja kibelesin kähku-kähku lugema.
Et veidi oleks konkreetseid meenutusi, siis mõningaid ülestähendusi:
"Oma kurvastuseks kuulen pisut mõõdukamaid ja vanemaid inimesi kurtmas mitte ainult ühiskondlike muutuste, vaid ka grusiini kui inimese loomuse üle.
"Ei ole enam seda elurõõmu ega lusti, millega grusiin varem oma ebaõnne üle naerda suutis!""
"Pärast Gruusiat on Itaalia otsekui hoopis üks teine planeet sõltumata sellest, et neil kahel rahval on mõned sarnased välised ja käitumuslikud jooned."
Järgnev lõik pani mu suu vett jooksma ja mulle meenus "Minu Ungari", kust on samuti väga kustumatult mällu sööbinud just puuviljad.
"See, et puuvilju iga tänavanurga pealt osta saab, on hirmus tore. Kraam vastab hooajale ja on enamasti täiesti värske. Hind ja kogus on küll enam-vähem suvalised, aga ikkagi täiesti mõistlikud.
Juba aprilli keskel on maasikad igapäevane kraam. Märtsikuu ongi kõige puuviljavaesem, sest veebruaris lõpeb novembris alanud mandariinihooaeg. Mandariinid on pärit Lääne-Gruusiast, magusad, mahlased ja väga mõnusa lahtise koorega.
Minu vaieldamatu lemmikaeg on mai lõpust augustini. Siis müüakse kõikjal suurtes kuhjades vähemalt viit sorti mureleid, alates kollastest praktiliselt süsimustadeni. Hind on hooajal alla kümne Eesti krooni kilo. (See teeb siis umbes 65 eurosenti!?) Söön neid sellisel hulgal, et magu on rebenemas, isu on nii suur, et tõusen öösiti, et pimedas kausis kobada ja unesegaselt marju ahmida.
Aga see on alles eeltreening arbuusiajale, mis algab pisut hiljem ja kestab septembri lõpuni. Hind on hooajal umbes kolm Eesti krooni kilo, kuid tippajal saab suure piraka arbuusi vabalt lariga kätte (alla seitsme Eesti krooni). Siis seisan ma öises kuumuses unesegaselt lahtise külmkapi ees (kus arbuusi kindlasti hoidma peab, et ta krõmpsuks) ja kougin ahnelt lusikaga karget tumeroosat viljaliha, magu rebenemas nagu ei iial varem. /.../
Oktoobris korjatakse Vake aedades viinamarju. Meie aias piisab ühest päevast, et kõik terrasside kohal rippuvad kobarad keldris veinipressist läbi lasta. Naaberaias võtab see kauem aega. /.../
Küpsed marjad on päikese käes kuumad ja korv täitub väga kiiresti."
Gruusia tavadest ja peretraditsioonidest, mis nii tohutult meie omadest erinevad:
"Gruusias peetakse sündi, surma ja abiellumist nii olulisteks sündmusteks, et rahalistest raskustest hoolimata sa lihtsalt pead neid suurejooneliselt pühitsema. Kuna suguvõsad on reeglina väga arvukad, siis võtavad taolised üritused, nende ettevalmistamine ja nendel osalemine suurema osa grusiinide vabast ajast. Samuti on need mõjuvad põhjused töölt puudumiseks, sest tihtipeale viiakse üritus läbi kuskil teises Gruusia otsas ja vahemaad on teadagi pikad ning teeolud tihtipeale keerulised.
Kõige kauem vältab matus.
Õnnetul leinajal ei olegi tegelikult mahti leinata, sest ta peab vastu võtma kõik, kes kadunukesele au osutama saabuvad. Kirst on võimaluse korral avatuna kodus mitmeid päevi ja külalised voorivad hommikust õhtuni. /.../
Minu hea tuttav Natia, kes on edukas ja andekas noor ülikooli õppejõud, sealjuures lahutatud (!), oli hiljuti matnud oma ootamatult lahkunud isa, tuntud advokaadi. Kuna tema lein oli siiralt sügav ja kurbus piiritu, siis oli ta täielikult kurnatud ja seetõttu raevunud traditsiooni peale, mis ei lasknud tal ega tema emal isikliku leina ning murega omaette olla.
Sünd on muidugi rõõmsam sündmus ja selle vaimus elatakse juba kaua enne maimukese ilmaletuleku tähtpäeva. Suguvõsa naised käivad haiglas kordamööda ja pundiga istumas, et sünnitaja hetkekski üksi ei jääks.
/.../ Ristivanemaks olemine ei ole aga niisama auväärne staatus, vaid tähendab kulusid, sest juba ristimistseremooniaks pead sa maimukesele palju kulda ja hõbedat kinkima, seda sõna otseses mõttes. Ristivanemaks olemisest äraütlemine võrdub aga sõpruse katkestamisega igaveseks."
"Muidugi on taoline sugukondlik toetus ääretult oluline ning isiklikult minu jaoks, kellel suure kokkuhoidva pere kogemus puudub, pisut kadedakski tegev. Iseseisvusega harjunud lääne inimesele valmistaks aga tädide-onude pidev kohalolek kodus ning kogu suguvõsa sõnaõigus tema isiklike asjade lahendamisel ilmselt ikka korralikku peavalu. Ka enda suhtes olen kindel, et eelistan siiski olla iseseisev, mis siis, et vahel pisut üksildane."
Väga, väga sümpaatne ja soe raamat! Hoian end täiega tagasi, et mitte kogu raamatut siia ümber kirjutada:) Jälle!:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar