Mõtlesin, arvasin, et loen selle raamatu lihtsalt läbi ja ei kirjuta midagi välja ega lisa omapoolseid kommentaare, aga kus sa siis ikka nii lihtsalt saad... Peale esmast sirvimist ja raamatukogus järjekorda panekut oli lausa tunne, et kas üldse enam tahangi seda rohkem lugeda. Ja nii see raamat mu laual nädalakese lihtsalt seisis ja oma aega ootas. Siis aga võtsin kätte ja lugesin peaaegu ühe hingetõmbega läbi. Esialgu küll üsna diagonaalis, sirvides, siit-sealt. Lõpuks aga päris kaanest-kaaneni ja rahulikult, aegamisi, leht-lehelt.
Head mõtted ja asjalik raamat. Ilma igasuguste vihakõnede ja netikommentaarideta ning neutraalselt pinnalt paistavad asjad hoopis teistsugused. Igaühel on õigus oma arvamusele ja oma sügavamate veendumuste väljaütlemisele, ole sa siis kes tahes oma positsioonilt. See on juba iseasi, kas mina (või ükskõik kes) sellega/nendega nõus olen.
Päris paljuga loetust olen nõus. Ent kohati hakkas üle viskama ainitine tervisliku toitumise ja sportimise propageerimine. Hea küll - üks kord, kaks korda, kolmgi veel kannatad välja, aga rohkem ei - muutub tüütavaks ja tekib trots... Et sport on ikka saatanast:)
Ja veel üks asi, mis tundus kuidagi kummastav, oli seotud leivateoga. Juuretis kilekotti ja külmkappi. Kilekotti?!? Killerkotti?!? Tule taevas appi! Ma ei paneks seda isegi plastkarpi mitte. Ikka klaaspurki või mujale viisakamasse või asjalikumasse anumasse. Aga võib-olla aastal 2005 ei olnud veel kilekotimajandus nii tuline teema?!? Praegusel hetkel tundub see täiesti uskumatuna.
Tänaseks on raamat juba tüki aja eest loetud ja "ära seeditud". Ent mingi fluidum on jäänud. Ja see on hea tunne.
Tavakohaselt mõningaid ülestähendusi, mõtteid, mis meeldisid või kuidagi kõlama jäid:
See töö [Toomase Euroopa Parlamendi kampaania] oli mulle endale tohutult vajalik professionaalse eneseteostuse mõttes. Sain jälle midagi teha, tundsin, et olen vajalik, olen olemas.
(Kui järgmine päev olid valimised ja sotsidele tuli Euroopa Parlamenti kolm kohta, siis see oli ikka megahea tunne.) Nagu lototvõit. Kuigi taas tulnud metsiku tööga. Ent kõik see kokku on puhas nauding. Ilma pingutuseta ei tulegi midagi.
Seda lugedes tundus mulle, et kõigel on ikka raha ja paha maitse man.
Naiste ja meeste eristamisest.
Meest nuheldakse tehtud tegude, naist aga naiseks olemise eest. Tihti isegi seetõttu, kelle naine ta juhtub olema või mis on soengu värv.
...Naiste tegemisi kajastatakse ja hinnatakse mõnevõrra teisiti, kui meeste omi tegelikult kõikjal. Kus rohkem-vähem, aga piltlikult öeldes märgatakse naiste puhul ikka enne nägu ja meeste puhul tegu.
Me [eestlased, soomeugrilased] ei häbene tunnistada oma eraklikkust ja vaikuse-ihalust. Nii on me esivanemad saanud metsateel jalutades [Millal oli küll esivanematel aega metsateel jalutada?!?See oli minu vahehüüatus] muredele leevendust ja meelele selgust. Varju ja kaitset aga alati. Hirm metsa minna on alles praeguse aja sünnitis, milles meie enda käsi loojana abiks olnud.
Intervjueerija: See on heas mõttes vanamoodne teema. Kui kõik on globaalne küla, tundub oma riigi ja rahvuse hoidmine justkui ülemöödunud sajandina.
Mina usun väga sügavalt sellesse, et inimene on kõige tugevam seal, kus on tema juured. Kui kõik kisuksid oma juured maast lahti ja globaalselt ringi hakkaksid rändama, oleksime nagu heinapebred tuules. Ajaloolises plaanis saab see olla vaid viiv, see ei toimi kaua. Maa ja päikese energia kanaliseerub sinusse siis, kui su juured on sügaval maas, samas tiivad on kandvad ja tugevad.
Ma julgustan kõiki võtma aega nende meile nii tähtsate inimeste meelespidamiseks. Küsige, kuidas nad eluga toime tulevad. Ehk vajavad nad mingit abi. Võib-olla on neil, eriti kui nad on päris üksinda elama jäänud, tarvis lihtsalt osavõtlikku kuulajat. Tunda end jõuluõhtul üksinda - see on raske.
Aga kui see siiski juhtunud on, suruge endast üksindus kaugemale. Minge kirikusse, kuulake õpetaja jutlusesõnumit ja kutsuge seejärel ehk mõni sõber või hea tuttav õhtusöögiks külla.
Kui järele mõelda, on seda orjamentaliteeti meie kõigi eludes. Mis muud kui ükskõiksus ja minnalaskmine, otsustamatus iseenda elu üle on need põhjused, mis arenenud riikide, sealhulgas Eesti rahva heaolu ja tervise vabalangemiseni viinud. Kes on isand ja kes ori, kui poes toitu ostame? Kas otsuse teed sina või hoopis kaupmees ja reklaam? Kes vastutab sinu hea enesetunde, tervise eest? Sina ise või ikkagi imettegeva retseptiga varustatud arst? Ja kui ma tahan moodsat kosmoseturismi harrastada, kas siis on süüdi loll valitsus, kelle juhtimisel ma vajalikku sõiduraha teenida ei saa, või hoopis minu võimalustega vastuolus olevad soovid?
Need on väga mõtlema panevad väljaütlemised. Tõepoolest - oma soovid tuleb võimaluste ja tegelikkusega kokku viia. Unistamast ei keela keegi, aga reaalsustaju ei tohi ka ära kaduda.
Mis on õnn?
Õnn, mis on ilmselt üks väga lihtne ja naturaalne nähtus või olek, muutub väga keeruliseks kohe, kui seda teaduslikult uurima hakatakse. Siit üks lühike soovitus: ärgem ajagem asju liiga keeruliseks. Kui tundub, et elu on liiga keeruline, siis tasub alati pöörduda laste poole ja küsida nende arvamust.
"Õnn on nagu paks vedel muda." Evelini lemmikdefinitsoon, mille sõnastas 12 aastane tüdruk. Ja see on tõeliselt hea leid!
Hoian meeles ja kordan lapsele, et meie suurim rikkus asub peas, südames ja kätes ning et see varandus kasvab vaid teistega jagades.
Paast = liigsest lahtilaskmine.
Mida siis teha, et olla taas iseenda särav peremees? /.../ Võtta aega väljas olemiseks ja jätta ostukeskused. Vaadata päiksesse ja unustada telekas ning üldse meedia. Hoiduda halbadest inimestest ja kurjadest tunnetest. Lihtsalt lasta lahti sellest, millest kümne küünega kinni hoides end sõltuvana kujutleme.
Sest mõnikord on vaja silmad, kõrvad ja suu sulgeda, et taas paremini näha, kuulda ja öelda. Loobuda, selleks et rikkamaks saada. Rahuneda, et erksam ja avatum olla.
Raamatu lõpupeatükid on pühendet Eesti kiituseks. Milline imeline, soe, südamest tulev ja südamesse minev sõnaseadmine!
...Ent uus igatsus võttis iga päevaga üha enam maad. Ta tahtis jälle näha tähti ja kuud. Igatses mulla lõhna ja metsa, metsa, metsa... Soov ise oma peenrale lilli külvata ja maasikaid noppida tõi hinge torkiva valu. Ta sai aru, et igatseb tühjust ja aeglast elu, tagasihoidlikke naeratusi ja maad ligi maju. Selleks, et mõista, kui suur väärtus on maal ja ruumil ja vaikusel, pidi ta minema sinna, kus miljonid üksteise peal pisikestes sahtlites elasid. Ühtäkki mõistis ta luksuse tõelist olemust ning seda, et see ei peagi olema kallis hinna mõttes.
...Eesti on seal, kus aega on veel rohkem kui raha ning maad ja loomi on enam kui inimesi, seal on vikerkaare kodu, kus naeratavad inimesed silmadega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar