"Elu enne eurot"

Enne aasta vahetamist on tarvis veel õiendada üks vana võlg. Ah, eks neid ole võib-olla rohkemgi, aga see üks raamat, mis juba suvel loetud sai, ei anna kuidagi rahu. Nii et siis:

Toivo Roos "Elu enne eurot".
Pean siinkohal taaskord nentima ja üle kordama, et üks põnevalt elatud (ja kirja pandud) elu on alati põnevam kui nii mõnigi väljamõeldud lugu või igav ilukirjandus.
Täna ja siin on selle kohta elav tõestus antud raamatu näol.

Autor on sündinud keerulisel, segasel ja pöördelisel ajal - 8. märtsil 1944. Juurte poolest pärit Virumaalt viib tee aga kohe sünnijärgselt perekonna hoopis Läänemaale. Isal oli plaan põgeneda Rootsi, et pääseda Siberisse saatmisest, kuid see jäi teostamata... Õnneks jäi ka Siber piisavalt kaugele...

"Teie kodu on nüüdsest NSV Liit ja kui siin ei meeldi, siis pannakse meeldima mõni teine koht. Näiteks Magadani oblast või Koloma."
"Olen tänulik sellele meremehele, kes hoiatas minu isa, olen õnnelik, et jäime elama Eestisse. Olen eestlane, minu lapsed ja lapselapsed on samuti eestlased. Käivad samu radu, räägivad sama keelt, mida rääkisid need Viru sepad seal Sinimägede jalamil väikeses sepikojas."

Raamatu kaudu tutvume autori väga värvika ja seiklusrikka elulooga. Meie ees avaneb nõukogude aeg oma valus ja ilus. Inimene oma murede ja rõõmudega. Käänulised inimsaatused ja keeruliseks elatud elud. Mitmed kolimised. Küüditamise hirm. Kolhooside loomine.

"Algas järjekordne kolimine. Olime ju ikka sõjapõgenikud. Kõige rohkem kannatasid sõjas virulased ja sõrulased - neilt võeti kõik ja neid pillutati üle ilma laiali. Vaid üksikud pöördusid koju tagasi. Enamikul puudus koht, kuhu tagasi pöörduda."

Nõukoguliku elu eredaks näiteks on hobulaenutuspunkti loomine Hiiele, Hiie talus, Ristil Rõuma küas. (lk. 8-13) See on nii ehe lugu, mis iseloomustab seda aega, mis siis oli. Ei jõua seda siinkohal täies mahus ümber kirjutada, läheks pikaks, ent mõned katkendid siiski. See on lihtsalt nii uskumatult jabur, et oleks ülisobiv ilukirjanduseks.

"Ühel kevadpäeval sõitis Hiie hoovi auto GAZ-AA/.../ Masinast väljus juba tuntud nahkmantlit kandev seltsimees/.../ Kutsus kogu maja rahva kööki kokku, pidas sütitava kõne sotsialistlikust põllumajandusest, meie helgest tulevikust ja teatas, et alates tänasest on Hiiel hobulaenutuspunkt. Siis pöördus minu isa poole ja ütles, et teie, seltsimees Roos, olete määratud selle juhatajaks./.../
Seltsimees linnast teatas, et peale juhataja kuuluvad hobulaenutuspunkti kaadri hulka veel raamatupidaja, sepp ja kaks tallimeest. Sellele järgnes pikk selgitus, kui tähtis on kaadri valik, kui kõrgelt hindab seltsimees Stalin kaadrit, sest kaadrist oleneb kõik.
Isa küsimusele, kust saaks sellist väärt kaadrit, oli linnast tulnud seltsimehel kohe vastus olemas. Ta näitas käega pliidi juures nurgas seisnud näost kaamele Annuse Mannile ja ütles, et sellest seltsimees naisest saab pearaamatupidaja. Mann jõnksatas, tahtis käsi taeva poole tõsta, aga need ei tõusnud. Peaaegu liikumatu Mann talutati laua juurde, nimi pandi kirja ja Mann andis allkirja. Temast oli saanud Piirsalu hobulaenutuspunkti pearaamatupidaja. Seltsimees linnast surus värskete tööliste kätt, soovis edu sotsialistliku põllumajanduse ülesehitamises ja õnne isiklikus elus. Siis vändati GAZ-AA käima ja läinud ta oligi.
Mõne nädala pärast vuras Hiie hoovile poortide kolinal meile tuttav GAZ-AA. Nüüd polnud linna seltsimees enam üksi, temaga koos tuli üks noorepoolsem nais-seltsimees, kes kandis ilusaid musti läikivaid punase voodriga uhiuusi kalosse.
/.../ Ilusate kalossidega naine soovis üle vaadata raamatupidamise aruande. Täiesti kahvatu Mann ulatas talle oma vihiku. Mõlemad linnast tulnud seltsimehed uurisid hoolikalt täis kirjutatud lehekülge. Siis teatas ilusate kalossidega nais-seltsimees, et kõik on hea, aga puudub hobutöötundide arvestus. Tekkis vaikus.
Linnast tulnud seltsimees /.../ teatas, et on välja kuulutatud Haapsalu rajooni hobulaenutuspunktide-vaheline sotsialistlik võistlus, kes aga mõtleb seda võistlust saboteerida ja võistlustel initsiatiivi üles ei näita, need on rahvavaenlased ja nendega tegelevad juba KGB töötajad. /.../ Asi muutus väga tõsiseks, sotsialistlikust võistlusest tuli osa võtta, kas on hobuseid või neid ei ole, aga võistlema peab, saagu mis saab.
Olukorra lahendas kaunite kalossidega nais-seltsimees. Ta avas kaenlas olnud kausta ja ütles, et vaadake, siin on esimene lahter, siia kirjutate hobuse nime, siia, mis kell ta tööle läks, mis oli töö, mida ta tegi ja siia, millal lõpetas. Pidage meeles, et praegu on kiire tööperiood, hobused töötavad vähemalt kümme tundi päevas. /.../ Arvestage sellega, et teie hobulaenutuspunktis on tinglikult kuus hobust.
Minu isa oli olnud hea sportlane, palju võistelnud, aga nüüd tuli võistelda nii, et sa ei tea, kes on kaasvõistlejad ja tuleb laenutada hobuseid, keda tegelikult pole üldse olemas. Tundus, et nõukogude võim võib teha mitte millestki ükskõik mida, kas või hobutöötunde. ja just nii palju, et nendega saab kusagil kellegagi võistelda.
Umbes kuu aja möödudes seisis Hiie hoovil jälle meile tuttav masin. /.../ nõudsid üle vaadata hobulaenutuspunkti vara, et olla kindel, kas see vastab sotsialistliku võistluse tingimustele /.../
Siis märkas ta halliks värvitud sangadega kartulikorve. Tegi tiiru ümber vana aidaukse, millel need ilusti rivis olid, tõstis kõige suurema üles, viibutas seda käes edasi-tagasi, asetas siis uuesti aida uksele ja teatas, et teie töökas kollektiiv Piirsalu hobulaenutuspunktist on läinud sotsialistlikku võistlust juhtima.
/.../ uuris hoolikalt Manni täidetud kausta, jäid sellega rahule, asetasid näpu tänasele kuupäevale ja teatasid - vaadake, seltsimehed, hobused on juba hommikul kell kaheksa tööle läinud. See on väga hea! Nüüd, aga, seltsimehed, maksame teile välja ausalt teenitud palga.
Hiie talu vana köögilaud oli kõike näinud, aga suuri rohekaid Lenini ja Stalini näopildiga rublasid loeti seal esimest korda. /.../
Köögis valitses vaikus. Inimesed olid harjunud, et iga sendi teenimiseks tuleb pingutada, vaeva näha, aga nüüd on kõik teisiti - kogu töö ja tegevus on ülesehitatud valele ja pettusele. Kas selline riigikord ongi Nõukogude võim?/.../
Siis tegi kõige tähtsam ülemus /.../ portfelli lahti, võttis välja suure punalippude, sirbi ja vasara, Lenini ja Stalini näopiltidega kaunistatud aukirja ja teatas, et Piirsalu hobulaenutuspunkti töökas kollektiiv on saavutanud Haapsalu rajooni hobulaenutuspunktide-vahelises sotsialistlikus võistluses esikoha.

Mingil hetkel organiseeriti hobulaenutuspunkti ikka hobused ka, nii et asi toimis ka tegelikult, aga see mängimine "teeme tööd" oli ikka üle mõistuse...

Koolipõlvest:
Vene keele õpetajaks oli meil venelanna Anna Danilova. Ta ei rääkinud eesti keelt eriti hästi, mina aga vene keelt mitte sugugi, nii et me ei saanud omavahel ka suurt suhelda. Et keel selgeks saada, tuleb sõnad lihtsalt pähe õppida, muidu ju ei saa rääkida. Kord, vist viiendas klassis, jäeti mind päras tunde vene keele sõnu tuupima. Klass asus teisel korrusel. Et ma minema ei jookseks, keeras õpetaja Danilova ukse lukku.
Oli kevad. Mina istusin ja õppisin. Vaatasin aknast välja. Tegin akna lahti ja kuulsin, kuidas õpetaja tuleb trepist üles klassi poole. Ronisin aknast välja ja klammerdusin akna kõrval oleva vihmaveetoru külge. Kuulsin, kuidas uks lahti tehti, klassis ringi kõnniti. Õpetaja vaatas isegi aknast välja - ja läks minema. Keeras ukse jälle lukku.
Mina ronisin klassi tagasi, panin akna kinni ja hakkasin usinalt sõnu pähe õppima. Mõne aja pärast tuldi tagasi, nüüd juba koos direktoriga /.../ Tõusin viisakalt püsti. Teadsin, et läheb kõvemaks jamaks. Läkski. Kas kargasid aknast välja? Vasta! Saades siis isegi aru, et ma oleksin pidanud ka tagasi sisse kargama, jäi vait. Õpetaja Danilova näitas direktorile, kuidas ta oli kõik pingivahed läbi käinud, aga mind ei olnud. Küsimusi sadas igasuguseid - selgeid ja segaseid. Mina aga jäin endale kindlaks, et istusin siin ja aina õppisin, kui mind ei nähtud, pole minu süü. Sain sõimata ja lõpuks kästi minema minna. Pole vaja sellist õpilast, keda vahel on näha ja vahel jälle pole. Järgmises vene keele tunnis vaatas õpetaja mind kaua. Vaatas siis akent. Käis läbi kõik pingiridade vahed, ohkas ja alustas tudi. Mind ei küsitud.

Nõukogude sõjavägi, sellest polnud pääsu. Jälle üks väga rikkalikes toonides maalitud eluetapp kogu oma eheduses.
"Tegelikult oli üks mure siiski - selline, mis võtab nõrgaks vapramadki mehed, paneb põdema tugevamatest tugevamad. See oli kutse Nõukogude armeesse. Maavägedes tuli teenida kolm, mereväes neli aastat. Need aastad võeti sinu elust ära, neid ei antud sulle kunagi tagasi ja tagasi tulles polnud sa enam see mees, kes sinna kord läinud oli."
"Vene kroonu oli tõesti üks ränk katsumus. Ellujäämiskursus."

Nii võiksin ma jätkata veel kaua. See on lihtsalt nii imeline ja ilmekas lugu. Panen täna siia siiski punkti. Muidu ei ole postitus enam kilomeetrine, vaid kümneid kilomeetreid pikk:)

Selle raamatu võin kindlalt lisada oma lugemiselamuste edetabelisse.