Tallinn: Varrak, 2021.
245 lk.
Raamat koosneb seitsmest psühholoogilisest novellist:
Valik. Väljapääs. Akadeemiku pojapoeg. Lõhe. Kardin.
Mul on külm. Nostalgiliselt.
Midagi väga ehedat ja ürgeestilikku oli neis novellides. Eks pisut ka nn nõukogude Eesti nostalgiat. Ja taasiseseisvumise alguse muutusterikka aja kajastusi 1990. aastatest.
Pigem jäi domineerima elu kurvem pool. Valed valikud elus. Segased peresuhted või inimsuhted üldse. Elu hammasrataste vahele jäämised. Haigused. Surm(ad). Mitmed matused.
Aga ega rõõmsatest asjadest polegi ju midagi erilist kirjutada...
Vaatamata melanhoolsele alatoonile oli siiski põnev lugemine. Raamat edenes ruttu ja kibelesin lugemist jätkama.
Viimast, kõige pikemat novelli lugedes tundsin siiski, et aitab juba, mõõt on täis, enam rohkem ei suuda seda ängi taluda...
Ent sai seegi otsa, mööndusega:
"Aega kinni ei püüa, ent kohta saab hoida, ning sinna tagasi pöördudes ehk kunagist aegagi tajuda, kasvõi hägusa unelmana. Olgu see koht siis südames või mälus, enne kui halastav Dementia mind oma pehme käega juhib sooja, helgesse kodupesasse, kus puudub vähimgi oht sellest kunagi ilma jääda.
Vahel saab elu otsa, kuigi aega veel on."
Kõige enam meeldis mulle vist "Akadeemiku pojapoeg ". Siin on üks lugu teise sees, nagu pea igas teiseski novellis. Rahareformijärgsel suvel kohtub Mall keskturu läheduses omaalgatuslike kaupmeeste rivis või õigupoolest neist veidi eemal raamatuid müütavat eluheidiku välimusega meest, kes osutub tema klassivend Antoniks. Ja mälestused hakkavad tulvama...
Üks mõttekatkend, mis väärib minu meelest esiletõstmist, eriti tänapäeva valguses, kus lahutumus on tohutu suur ja abiellumiseni tihtipeale enam ei jõutagi:
"Ühelt poolt vääris ema-isata Anton kaastunnet, teiselt poolt sai talle osaks hoopis rohkem tähelepanu ja hoolitsust kui tema klassikaaslastele. Ega klassikaaslased olekski osanud veel mõista, mida nad rohkem tahtnuks - terve perekonnaga, kuid keskpärast, pigem kasinat kodu, kus on volilt tegutsemisvabadust, või jõukust ja heaolu vanavanemate lakkamatu hoole ja silma all uhkes individuaalis, kus liikumisvabadus piirdus vaid hästihoolitsetud aiaga.
Isa ja ema, õed-vennad moodustasid pereelu loomuliku terviku, kuhu enamasti kuulusid ka vanavanemad, ehkki tavaliselt elasid nood maal. Ja tervikliku pere purunemine oli nii erandlik, et tähendas vapustust ja katastroofi. Elati koos ja hoiti pere koos, peitugu välise pildi taga kuitahes sügav lõhe või terav valu. Ja ega seda tunnistatudki. Alles hiljem, juba keskkoolipäevil, võis kuulda mõne klassikaaslase pere lahkuminekust. Ja alati tundus see arusaamatu ja ebaloomulik."
Need on need asjad, mis mind kõnetavad.
Häid ütlemisi ja kõnekaid mõttekatkeid oli veelgi. Need kogun kokku erali postitusse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar