Keskkoolitüdrukuna sai esimene tõsiseltvõetav referaat koostatud Lehte Hainsalu loomingust. Sellest ajast on mulle meelde jäänud luuletused "Rukis loob pead", "Kassipoeg kressides" ja muidugi väga eriliselt "Olla veel laps".
Lapsepõlvest meenuvad sellised raamatud nagu "Anned ja Marid" ning "Suur vend Mati ja väike õde Kati".
Nüüd oli võimalus aastate eest alustatud mosaiik kokku panna, pusle puuduvad tükid oma kohale asetada.
Lehte Hainsalu on inimene, keda olen terve oma teadliku elu vargsi distantsilt jälginud, imetlenud tema tasast tarkust ja toimekust. Eesti keele hea tajuja ja valadajana on ta suureks eeskujuks, eestkõnelejaks ja motivaatoriks. Möödunud aastal ühes oma 80. sünnipäeva puhul tehtud intervjuus on ta öelnud:
/.../ kirjutamine on elamise viis. Mina elan eesti keeles.
See on võrratult kaunis!
Usun, et need, kes tunnevad kirjutamise vajadust, teavad, millest ta räägib.
Ja järgnevalt siis mõned väljakirjutused raamatust, nagu mul ikka kombeks.
Lapsevanematel ongi ebamoraalne fantaasia...
Lehte on alles laps mis laps, aga oskab tähele panna, kuidas kullast klotsersõrmusega sõrm (GP) lappab rahataskut, otsides üht märkmelehte ja libistades seejuures üle paksu 25rublaste paki. Ei seesugusest saa abielumeest, kuidas võivad lapsevanemad nii lapsikud olla, mõtleb Lehte, aga ei ütle midagi. Nii tark on ta küll.
Lapsed kui Jumala kingitus tuleb vabaks anda; meest, kelle saatus määranud, tuleb kaisus hoida nii heas kui kurjas.
Isiku kahestumist siiski ei sünni, valetamise süüd enda peale ei võta, see on lihtsalt tööprobleemide loominguline lahendamine.
Valge paberi kutse on nagu õnnetus, mis ei hüüa tulles. Ütled küll enesele, Lehte, enne parandad 5.b klassi kirjandid ja triigid Ilmari särgid, aga tulemus on see, et kui öö käes, pole kolme kumbagi, ei luuletust, ei särke, ei hindeid. Hea, et arstiks õppima ei läinud, kes garanteeriks, et pimesoolelõikuse ajal ei lange kirjatsurale-kirurgile pähe romaan nagu Niagara kosk. Mispidi siis ennast ületada? Kuidas kirjutada, kui kirjutamise aeg ja koht ei sobi? Nüüd on nii, et tuleb neljas klass panna kirjutama klassikirjandit; päike vaatab vasakult suurtest akendest, plikade pead on töö kohal kummargil, päike kuldab patse, need meenutavad viljapäid; kui kell heliseb, on õpetajal üles märkida kaks salmi luuletust Rukis loob pead (kuigi tahtis hoopis teist luuletust läbi mõtelda) ja parandada kolmkümmend kaks üleplaanilist vihikut.
Hommik on vaikne ja tuuleta.
Aimaks kui midagi head
Inimlaps, seisa ja kuulata:
rukis loob pead!
Seisan ja kuulatan aeva:
rukis loob pead...
Küll on ses rõõmu ja vaeva -
luua endale pead
Siit Lehte kolmas õppetund - pane inimesele sõnad suhu, kuidas ta võiks kõrgemal pool asja seletada, siis ongi tehtud.
Siit sugeneb neljas vene elutarkus - bumaaga peab olema, ainuüksi paber vastutab.
Millal tuleb siis Lehte enda aeg, kus midagi teha ei tule, sest tegema ei pea, pole vaja, pole sundust ega kohustust ega käsku ega kamandust? Mida Lehte ise õieti tahab?
Tundub, et Lehte tahabki lugeda, kirjutada, jagada seda, mida on kogunud.
...peaminister Savisaar on kehtestanud talongisüsteemi, nõnda et seepi saab osta sajandiks ette, aga leib on kauplustest otsas, kui enne ööd Toompealt alla minnakse.
Lehte ei tunne puudust neist, keda pole, kuid võiksid olla, ta on harjunud omaette toimetama ning igav pole kunagi.
Lehte tunneb ära rahumeelse mittenõustumise tunde, mis tal on Võnnus luti-stseenis külanaistega; nagu ka hiljem läbi elu - ei vaidle ega allu, mitte kahte kumbagi. See ongi eestlase ürgpõhi - ära vaidle ülemvõimuga, aga ära kuuletu sellele. Ainus võimalus väiksel suurte seas kesta.
Need tarkuse- ja mõtteterad on hea endale meelde talletada. Aitäh jagamast!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar