Sandra Peets. Minu Egiptus: kaunis kaos.
Kahetsusväärselt on see raamat siin kajastamata jäänud. Lugemisest on juba hulk aega möödas. Parandan nüüd selle vea.
Oli hea ja mõnus lugemine. Väljakirjutust jätkus ka!:)
Egiptlased ise aga naeravad enda üle, et egiptlastel on alati kiire, sest neil ei ole mitte midagi teha.
"Miks te, noored, selle Mubaraki kukutasite? Mis kasu sellest nüüd on?" küsib ärritunult vanem meesterahvas, kes kohvikus juba mitmendat vesipiipu tõmbab.
"Me tahtsime vabadust!" vaidlevad noormehed kõrvallauas vastu.
"Mis sellest vabadusest kasu, kui terroristid inimesi tapavad ja majandus nässus on!" vastav vanem meesterahvas.
Jah - see müstiline vabadus, mida tänapäeva noored (loe: tänapäeval kõik) nii väga ihkavad. Vabadus millestki? Või vabadus millekski? See teema vääriks kohe eraldi postitust.
Eesti on üldiselt maailmas üks kõrgema lahutuste arvuga riike, Egiptus juhib jällegi araabia ja islamimaade seas.
Ootused noorte tulevikule tulevad minevikust, aga probleemid on tänapäevased.
Päris ausalt olen ma Egiptuses rohkem näinud neid perekondi, kus naine on kodune matriarh ja mehed ei julge iitsatadagi, kui nende kaasa häält tõstab. See, et mehi ette ja taha teenindatakse, ei tähenda, et naisi tõsiselt ei võetaks. Enamikus Egiptuse kodudes liigutab malenuppe pereema, isal jääb lihtsalt üle nõustuda. Samas jääb mulje, et see positsioon on naistel ainult abielus olles. Abielu annab õiguse olla oma majapidamise ülemus.
Lk. 144-146 räägitakse sellisel intrigeerival teemal nagu mitmenaisepidamine.
Piiblist meenub Jaakobi lugu - Lea, Rahel ja nende ümmardajad (4 naist sisuliselt ju). Tänapäeval oleks sellega ehk armukeste probleem lahendatud???
Islamiseadus annab igale moslemimehele õiguse abielluda kuni nelja naisega. Enamik lõpetab selle koraani suura ehk salmi lugemise siinkohal ja siia ahhetab rahulolevalt või halvakspanevalt. Tegelikult järgneb pikem salmiosa sellest, kuidas kõikide naiste suhtes peab olema võrdsus ja kui sa mehena ei suuda seda tagada, siis on õigem/parem abielluda vaid ühe naisega. Liberaalsemad islami usuteadlased väidavad, et sisuliselt see teine lauseosa kustutab esimese poole võimalikkuse, sest täpselt võrdne ei saagi kõigi abikaasade vahel olla.
"Minu arvates peaksid naine ja mees olema eelkõige parimad sõbrad," ütleb Omnia. Noogutan vastuseks.
"Nad peavad saama kõigest rääkida, et nende vahel ei oleks saladusi," lisab Omnia.
/.../ nende vahel on tunda lähedust ja harmooniat, mida ma siin abielupaaride vahel harva märkan. Jah, pered on õnnelikud ja üldiselt väga stabiilsed, aga tundub, et abielu on nagu tiimitöö kahe partneri vahel, kellel mõlemal on täita oma kindlad ülesanded. Puudub sõprus ja see miski, mis paneb meid valima omale kaaslast terveks eluks. Mulle jääb mulje, et enamik paare otsustab ühist elu alustada vaid praktilistel põhjustel.
Egiptuse kliimale on mul ainult üks etteheide: et iga päev on sama ilm. Me kipume Eestis virisema, et meie ilm on nii muutlik nagu ta on, aga Egiptuses hakkan ma seda ilma vaheldumist taga igatsema.
Eestlaste kohta on ta [Ibrahim] öelnud: "Huvitav, kuidas minu ühiskonnas, kus kõik on põhimõtteliselt usklikud, ei ole peaaegu mitte kellelgi moraalitunnetust, ja siin, kus enamik ei ole usklikud, on inimesed tugevama moraaliga kui meil."
No selle koha peal võiks muidugi vastu vaielda ja pikalt moraalitusest rääkida!
Kas õnn on üldse selles, et kõik meie ümber on hästi ja korras? Ei, kindlasti mitte. Kui hindan midagi egiptlaste ellusuhtumises, siis seda, et õnn on meis enestes. Seda ei pea mööda maailma ringi kolades taga otsima (kuigi reisimine on parimaid silmaringi avardamise ja kogemuste kogumise viise). See ei peitu tohutute rahahunnikute all. Õnn on teadlik valik, rõõm inimestest enda ümber, uued kogemused ja avastused, tänulikkus ja teiste õnnelikuks tegemine.
Egiptus on kaunis kaos, mida ei ole võimalik nii-öelda korda seada. Ja ehk ongi see tohuvabohu see, mis on Egiptusele nii omane ja iseloomulik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar