25. märts 2018

Üks muhe reisiraamat

Ave Nahkur. Meie küla eided La Gomeral: üks muhe reisiraamat.

Sain siis minagi lõpuks sellele muhedale reisiraamatule küüned taha:)
No oli muhe küll! Värvikad tegelased ja värvikad olud. Tore lugeda. Ise ei tahaks küll La Gomeral elada, olgu seal nii soe ja mõnus kui tahes. Olen ikka üha enam võlutud kodusest Eestist. Eriti veel tänavu, kui anti meile taas ka talve. Ja nagu ühel õhtul Triin Tuula toredasti ütles - paistab, et sel aastal tuli talv selleks, et jääda:) No ei ta jää midagi, ärge lootkegi. Ja täna on juba nii valge õhtu. Tänu kella suve poole keeramisele:) Mulle meeldib!!! Ju see on tingitud vanusest:)

Mõned nopped siis ikka ka.
Suur sakslaste kogukond on tinginud järgneva võrdluse:
Sakslased on töökamad kui kohalikud, see on kindel. Angelita ütleb Impsile, kui too õhtuti kaua remonti teeb, et Imps töötab nagu sakslane.

Päikese järele ma siia tulingi, ma olen selline, kes ei talu üldse külma. Eestis ma talviti ainult ootasin, et saaks aga soojale maale! Tohutust stressist mässisin end tekkide sisse, jõin ravimteesid ja tegin, mis suutsin, et mitte ära surra.

Mis mulle siin jubedalt meeldib, on kohalike suhtumine ehk manana. Et rahu-rahu, küll aeg näitab, kuidas asjad kulgevad. See on kõige suurem erinevus kohalike ja eestlaste vahel. Kohalik ei kiirusta. Nad elavad kole vanaks ka. Võib-olla seetõttu elavadki? Eestlane ei tea, mis on manana. Võib-olla Fred Jüssi või veel mõni rohkem arenenud eestlane teab.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar