Liuglesin läbi nende kohati unenäoliste kirjade ja mõtlesin - mis see siis nüüd oli?!?
Ilukirjandus? Päriselu? Midagi vahepealset?
Kes on see salapärane saarel elutsev kirjanikust meremees või meremehest kirjanik, kellele kirjad adresseeritud?
Nagu ikka aitab vahel sõber Google tekkinud küsimustele vastuseid leida:)
Ajalehes Lääne Elu kirjutatakse: ""Ma tundsin, et kui see raamat on kirjade vormis, siis need kirjad vajavad adressaati ja seda mul algselt ei olnud."
"Kuid siis ma kujutlesin, et kui mina olin Viljandi metsade vahel, siis mu kirjade saaja on minust kaugel ja võimalikult minu vastand. Seega mees merelt, kuskilt väikeselt saarelt," selgitas Hanson. Konkreetset prototüüpi tal enda sõnul silme ees ei olnud, kirjasaaja on segu mitmetest inimestest.
Hanson lisas, et raamatu kirjutamise ajal luges ta mitmeid Eesti meesautoreid (millele on ka raamatus vihjatud), nagu Jaak Jõerüüt ja Valdur Mikita."
See oli kuidagi väga omanäoline ja erilise tundevärvinguga raamat. Selle raamatu pean endale ostma, et saaks aeg-ajalt uuesti sirvida ja süveneda ja üle lugeda, alla joonida, markeerida...
Nii see lugemine kulges ja ununes üles märkida lehekülgi heade mõtete ja ütlemistega. Alles paaris viimases peatükis taipasin seda teha. Väike valik siis neistki:
... sinu parim ei pruugi teiste meelest olla parim. ...
Pean tunnistama, et vahel haarab mind jõuetus ja tusk, et inimene ometi nii armutult, armetult üksi on. Me võime olla sarnased, jah, üldisemas plaanis, kuid meie sügavad sisemustrid on nii unikaalselt erinevad, et lõpuni üksteist mõista polegi võimalik. Ikka tekib kusagil möödarääkimine, möödamõistmine, möödatundmine, ükskõik kui lähedane tundub teine inimene olevat.
...me kasvatame segadust, olles ise segaduses...
Kui oskaks leida rahu!
Ah et sina vaatad öösel virmalisi! Ja mina pole neid ikka veel näinud. Olen vist liiga palju maganud. Kõik peod olen maha maganud, aga neist pole suurt kahjugi, virmalistest on küll. ...
Üks mu muusikust tuttav on öelnud oma naisele, et naine võib talle kõike öelda , aga valigu tooni...
...Ehk ongi väärtuslikum see, mis me ütlemata, kirjutamata jätame, kui see, mida me sõnades väljendame.
Mulle ka tohutult meeldis see raamat, kuidagi igati kümnesse oli. Hiiumaal olles ajavad mul ka mõtted ja emotsioonid üle ääre ja hakkasin neid nüüd enda tarbeks samuti kirjavormis üles märkima - väga... puhastav kusjuures :)
VastaKustutaJah! Ja see on vahva, et oma tulvavaid mõtteid ja emotsioone kirja paned. Ehk ükskord saavad need kirjad ka avaldamiskõlbulikuks?!?:) Kirjutamine ongi üks puhastav tegevus, peab mainima!
VastaKustuta