(Saksa keeles "Als ich von Himmel fiel" ilmunud juba 2011. a.)
Selle raamatu lugesin peaaegu kaks korda läbi.
Äärepealt pidin juba siia lisama sildi "sirvimisi" ja/või "ükskord ma loen". (Need tähistaksid siis raamatuid, mida olen sirvinud või nö diagonaalis lugenud.) Aga siiski jäävad nimetatud sildid lisamata, kuna raamat jõudis minuni kiiremini, kui ma arvata oskasin.
Väga kaasahaarav, tõsieluline lugu. Dokumentaalkirjandus. Kes tahab, võib lausa seikluskirjandusena võtta.
1971. aasta 24. detsembril toimub lennuõnnetus Peruus. Eluga pääseb vaid üks inimene, 17-aastane Juliane, kelle uskumatu ja põnev lugu raamatus meie ees lahti rullub. Vaatamata traagilistele sündmustele pääseb ta suhteliselt kergete vigastustega, aga tsivilisatsiooni jõudmiseks tuleb tal läbida 11-päevane teekond läbi vihmametsa...
See on tõesti hämmastav ja imeline, mil moel üks inimene pääseb ilmselgest hukust. Kuidas on pärast selliseid sündmusi võimalik taas normaalset elu jätkata ja mille kõigega tuleb rinda pista. Kõige räigem kogu loo juures oli ajakirjanike käitumine ja suhtumine. Kas ajakirjanikud (meedia) ise üldse aru ei saa, mida nad teevad?!? Mitte midagi ei ole muutunud. Täpselt sama hoolimatu ja lausa jõhker suhtumine, nagu tänapäevalgi.
Ent inimlikule nõmedusele vastukaaluks on palju lopsakat loodust ja imelisi looduskirjeldusi. Väga nauditav.
Werner Herzog on Juliane Koepcke loost teinud dokumentaalfilmi (1998 "Wings of Hope", saksakeelne pealkiri: "Julianes Sturz in den Dschungel").
"...Ma pole kunagi käinud ühegi terapeudi juures, nii et Herzogi film, tema osavõtlikud küsimused ja oskus mind tõeliselt kuulata, samuti võimalus minna koos temaga selle jubeda õnnetuse toimumispaigale oli minu jaoks parim teraapia. See aitas mul leida rahu ja ja sisemist kõikumatust.
Ent ikkagi pidi mööduma veel 13 aastat, et suudaksin selle loo lõpuni ära rääkida. Werner Herzogi põhjalik dokfilm aitas mul selleni jõuda, tänu sellele kirjutan ma praegu seda raamatut. Lükkasin seda kaua aega edasi. Nüüd olen viimaks valmis."
Täiesti vapustav lugemiselamus. Kindlasti kummitava jääv raamat. Sellest johtuvalt ka palju väljakirjutusi:
"Mul pole aimugi, mida inimesed eeldasid - kas nad mõtlesid, et ma puhken nutma või tabab mind mõni muu jõuline tundepuhang. Aga ma pole kunagi olnud seda tüüpi inimene. Lisaks tundus, et ellujäämisinstinkt oli loonud nende aastatega minu ümber teatud kaitsekihi, mis võimaldas mul elada niiöelda normaalset elu. Kuigi täna on mul tunne, et see šokk, mille ma kolme kilomeetri kõrguselt alla langedes kahtlemata läbi elasin, polnud päriselt lahtunud veel ka filmimise ajal. Tänase päevani pole see lõplikult hajunud. Ilmselt on see ka normaalne. See mehhanism lubab meil elada isegi tõeliselt koletu kogemusega ja sellega toime tulla, nagu oleks see mõni sünnimärk või arm, mis valmistab küll ajuti piina, kuid kuulub siiski meile. Ja vahel võib see olla ka õnnistuseks. Kes seda ikka öelda oskab?"
"Ma ei jooksnud paanitsedes läbi džungli, vaid tegin mõistliku otsuse sammuda voolava vee kannul."
"See, kuidas press mind kiskjate kombel karjas jälitab, on lausa kohutav. Džunglis ei rünnanud mind ei jaaguarid ega muud loomad, kuid need väidetavalt tsiviliseeritud inimesed ei jäta mu jahtimist."
"Õhtuti paistavad Amazonase jõed eriti kaunid. Vesi, mis on tavaliselt piimaga kohvi karva, omandab kuldse helgi, taevas võtab ebareaalse varjundi ning jõekalda lindude, konnade ja putukate taustaheli muudab tooni."
"Üks naine minu kõrval ütles: "Tead, eelistan lendamist ikkagi paadiga sõitmisele. Sest ma ei oska ujuda." Minu meelest oli see päris naljakas, sest ega ta ju ei osanud lennata ka, kui midagi peaks viltu minema. Pidasin paremaks talle mitte rääkida, mis minuga juhtunud oli."
Tegemist oli siis Hispaanias ehitatud Aviocariga, "mis oli üks imelik ja üsna suur propellerlennuk, kuhu mahtus umbes 20 inimest."
"Paljud ritsikad, mardikad või ämblikud sulanduvad puukoore või okstega täiuslikult kokku. Liikumatult okstel rippuvaid madusid on kerge mõneks oksaraoks pidada või siis kaovad nad täiuslikult maa peal vedelevate lehtede sekka. Inimene, kes džunglit ei tunne, lihtsalt ei märka neid elusolendeid. Aga kui saad selle maailma osaks, siis omandad ajapikku täiesti uue nägemisviisi, justkui oleks kate su silme eest tõstetud, ning mõistad, et kõikjal su ümber keeb elu. See küllus on tõepoolest kaasakiskuv."
"Selle vihmametsa tulevik, mille keskele ma alla sadasin, mis mu kukkumist pehmendas, mind päästis ja mulle nii palju andis, on ühtlasi inimkonna, kliima ja planeedi tulevik. Olen sellega nõnda tihedalt seotud, et ei loobu kunagi pingutustest selle säilitamise nimel."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar