Käisime eile sõbrannadega kinos. (Olgu siinkohal nii muuseas mainitud, et meid võib keskealisteks pidada, mis on konteksti mõttes ehk oluline?). Filmiks "Ürgne kutse".
Läksin seda filmi vaatama täiesti puhta lehena. Ainuke teadmine oli see, et on koerafilm ja Jack Londoni raamatu alusel tehtud (1903. a. menuromaanil põhinev seiklusfilm). Ei lasknud ennast häirida repliikidest, et peaks kodutööd tegema ja ette valmistama, uurima ja puurima. Ei hakanud raamatut lugema ega rohkem süvenema.
Ja ma ei pidanud pettuma. Mulle tõsiselt meeldis!
Sõbrannad pärast naersid, et kes selle filmivaliku tegi ja et kodutöö oli täitsa tegemata, et lastefilm ja animatsioon või arvutitöötlus jne. Jah, see kõik võib ju olla..., aga mina ei jaga neid kahtlusi...
Lastefilm? Ma ei ütleks. Ega siis märge alla 6. a. mittesoovitatav ei tähenda kohe lastefilmi?!?
Minu meelest ehtne seiklusfilm, kus oli nii põnevust, naeru kui ka kurbust.
Mul ei tekkinud kordagi filmi jooksul kahtlust tegevustiku tõelisuses. Ju siis minus on nii palju lapsemeelsust, et suutsin kõike võtta sellisena, nagu see oli. Jah, muidugi, mõistusega võttes sain ju (alles pärast) aru, et loomadel ei ole niisuguseid emotsioone, miimikat, mõistmist nagu inimestel... Aga filmis sees olles ei tekitanud see küsimusi. Ma ei mõelnud hetkegi vaatamise ajal, kuidas ja mis tehnikaga see kõik loodud on. Minu jaoks oli see nii päris. Nagu muinasjutt, millesse täielikult sisse minnakse. Samal ajal teades, et see pole päris...
Erilise boonuse andsid veel imelised ja võimsad loodusvaated!
Nüüd mul on tõesti tunne, et peaks hakkama raamatut lugema. Tüviteksti, nagu tänapäeval tavatsetakse öelda. Et kuidas see kõik kirjapandult mõjub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar