Tüüpiline eesti naise lugu - üksiolemine. See vist ongi Eesti naise traagika - üksi olemine kõiges. (Võib-olla on see minu meelevaldne väide siinkohal. Vabandan sel juhul!). Siia lisandub veel üks erakordne roll - ülembsootska roll.
Tal on töö, hobid, kohustused, sada muud asja, millega peab tegelema, tuleb tegeleda, sest ta on valitud, kutsutud, seatud, sest ta on ise seda tahtnud.
Tal on lapsed. Omad lapsed, need kõige tähtsamad elus.
Tal on mees. Mitte küll päris oma, sest abielus ei olda. Ei taha abielluda ka kogukonna/ühiskonna survel, ei, pigem siiski soovitusel.
Ta on pidevalt ratastel. Tal on pidevalt kiire. Tal on logistikaprobleemid. Ta peaks olema tegelikult mujal.
Üksi, üksi, üksi... See jäi mulle kuhugi kuklasse kummitama selles raamatus. Ja mul on kahju. Nii kahju neist naistest, kes on aktiivsed tegutsejad, kuid ometi kusagil väga sügaval oma sisimas tahaksid olla hoopis mujal - haarata kaissu oma lapsed ja lihtsalt olla, mõnusalt, vesteldes, mängides, koos toimetades...
Oli tore lugemine sellest Eestimaa kaugest nurgast (millest ju tegelikult suur osa Venemaal, kontrolljoone taga). Ühtegi väljakirjutust seekord ei tule, kuna ei märganud neid õigel hetkel teha.
Annela on kirjutanud ka varem ühe Minu-sarja raamatu - "Minu Tai saared: rööprähkleja rahunemiskatse", millest olen juttu teinud siin.
Kuigi paigad on erinevad, siis inimene on sama ja tuntavalt sarnased jooned tulevad esile mõlemas raamatus, just siis inimliku poole pealt. Setumaa ja Tai saared on muidugi tuntavalt erinevad:)
P.S. Raamat on juba ammugi loetud, aga jäänud siin kajastamata. Nüüd, kui on kodusem elutempo, siis ehk jõuab veidi võlgnevusi ka likvideerida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar