Aeg...

Kõik enne ööd võib teiseks minna, kui oli varahommikul...

Just selline tunne ja olukord on viimasel ajal, nagu see laulurida räägib...

Mis kummalises ajas me küll elame?
Kes oleks võinud sellist asja ette näha?
Et riigis (pea kogu maailmas) on eriolukord ja istutakse kodus isolatsioonis, karantiinis vms.
Mina küll ei uskunud. Ei suuda seda praeguseni uskuda. See on nagu ulme. Ja ulme mulle ei meeldi!
Tänagi tajusin, kui sürrealistlik kõik tundub. Ilm on ilus, päikesepaisteline. Jalutan koos armsa kaasaga mööda peaaegu inimtühje pealinna tänavaid. Idüll, ideaal missugune! Ja samas on mingi eriolukord. See on sürreaalne. Ei adu absoluutselt mingit ohtu ega midagi ja siis teed lahti meedia, kust saad kaela jälle nagu ämbriga neid fakte ja numbreid...

Aeg kulgeb aga ikka omasoodu. Juba kaks nädalat on kodusel režiimil oldud. Ja see aeg on läinud nii ruttu! Kaua veel, seda ei tea keegi... Ühel hetkel võib see täiskohaga perenaiseamet ajudele käima hakata ka:)

Jumalateenistused jäävad ära. ??? Selline oli minu esimene reaktsioon.
Õnneks on ka usklike peale mõeldud ja televisioon/raadio/internet kannab üle jumalateenistusi. Saab hingekosutust ja -pidet.

Olen nüüd kodus olles igal hommikul saanud järjepidevalt lugeda head sõnumit Vaimulikest loosungitest. Milline kinnitus, julgustus, lohutus sealt hoovab! Ja täpselt nagu eriolukorraks mõeldud kirjakohad ja mõtted! Milline kõrgem juhtimine!

Kui veel ajast ja aja kiirest lennust rääkida, siis läinud nädalal möödus mu isa surmast 5 aastat ja just tänasel kuupäeval olid matused. Kas juba? Või alles? Nii lihtsalt on...

Aeg vaikseks on jääda ja kuulatada,
mis Issandal sulle on ilmutada,
Aeg vaikseks on jääda ja palvetada,
et osadus oleks sul Jumalaga...

Möödunud aastal aprilli alguses