Vastakaid tundeid tekitanud raamat.
Rohkem ilukirjandust. Vähem Tartut.
Minu põhiline emotsioon oligi - nii ILUkirjanduslik!
Ja imetlus ja imestus - kust küll tulevad sellised kujundid, kirjeldused, ilmestused!?! Müstika!!! See on igati positiivne ja nauditav.
Tartu selle raamatu kaudu mulle küll eriti lähedasemaks ei saanud, millest on veidi kahju.
Terve rodu neid ilukirjanduskikke ilmestusi kribasin siia üles ka:
Oli üks soe hiljutine augustiõhtu Vana-Ihastes. Selline tuhmkollane ja retroroheline, justkui mõnes vanemas Eesti lastefilmis.
Taluhoovis olid hanged, mis kõrgusid kaugelt üle väikeste inimeste pea. Tuiskas ja vilistas tuul, justnagu mustvalgetes Eesti mängufilmides.
...oli hallikat tänavatolmu keerutav kevadtuul. Ent kevadõhus võis aimata oranži värvi, mis oli kui taust esimestel värvifotodel.
Tartu suve hommikud on kollased, päevad enamasti oranži värvi. Ja on sinised õhtud, mis muutuvad augustis aina punasemaks. Justkui tunneks suvi piinlikkust, et ta alles tuli ja juba peabki minema.
Esimese sügiskuu kleidisabas liugleb uduste hommikutega oktoober, kus veel napimaks kahanenud päevavalgus on magus ja raske ühel ajal. Ootamatult jahenenud tuulehood kannavad uudiseid, et lähenemas on talv.
Millal oli viimane kord, kui sattusin oktoobriroostesele Toomemäele?
Teiselt poolt oli see üks suur mõtteterade raamat:
Ma igatsen neid aegu, kui tühjade sõnade peale ei olnud aega, mida raisata. Praegu elame veidral ajal. Maailm tiirleb aina kiiremini, tootes näiliselt aega juurde. Meedia- ja muu ruum on on täis sõnu, mis ei loe. Katteta lubadused, oletused, ennustused ja eelarvamused, kuulu- ja udujutud on saanud uueks normaalsuseks. Suur osa öeldust on tühjust täis.
Õnneks ei ole ehedad inimesed kuskile kadunud. Neid tuleb vaid märgata. Nii nagu kõik elektrijuhtmed ei ole end veel maa alla peitnud, ei ole ka nemad meedia (ja me endi) loodud võltsmaailma uppunud.
Veel on neid vanamoodsaid inimesi, kellele meeldib raamatute lõhn ja see sõrmeotsi kõditav tunne, mis lehti keerates tekib. /.../
Mulle meeldib ehedus, meeldib sisu. Mulle meeldib, kui minnakse süvitsi, mitte ei libiseta pinnapealselt. Mulle meeldib, kui lapsed mängivad päriselt, mitte virtuaalselt. Mulle meeldib, kui ma tean, kes on mu naabrid. Mulle meeldivad näost näkku ja hingest hinge vestlused, mitte lühenditega tšättimised ja videokõned. Sõnumite saatmise asemel eelistan ma helistamist, videokõnede asemel kokkusaamist.
Mulle meeldib, kui lubadusi ei jagata kergekäeliselt ja "ma tõotan" tähendab päriselt lubadusest kinnipidamist.
Kurrud silmanurkades tähendavad, et sa naerad. Kerge hall juustes tähendab, et sa hoolid. Armid tähendavad, et sa elad seiklusrikast elu. Aga see, mis number sul passis on, see ei tähenda midagi. See ei tee kedagi ei nooreks ega vanaks. Ei õnnelikuks ega õnnetuks. Tähtis on see, mida numbritest välja ei loe. See, mis peitub numbrite taga. Tegelikult.
Mõnede sündmuste, paikade ja inimeste vari jääb sind saatma kogu eluaja.
Eks ole õnn ju üks veider, abstraktne, subjektiivne nähtus.
Igasuguse kavatsuseta tõmbab mind vanaraamatupoodidesse kõige ootamatumail hetkil. Ju siis voolab mu veenides raud ja vanade raamatute varjupaigad on täis sõnade magnetit.
Uni jättis mind liiga vara. Kuu oli küll kadunud, aga ta minekut oli veel tunda. Linn alles magas, isegi linnud. Vihmad olid möödas ja öö taandumas.
...millal meil nii hästi minema hakkas, et hakkasime lubama üksteisele halvastiütlemisi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar