Kui te nüüd arvate, et ma uuel aastal ühtegi raamatut lugenud pole, siis - vale vastus ja arvake uuesti:) Kaks on loetud ja üks pooleli. Seda viimast ma naudin, sõõmude kaupa, nagu head veini, kui soovite:) Pigem nagu gurmeekohvi või midagi taolist:)
Ja selleks on:
Kirjastus Pilgrim, 2022
280 lk.: ill.
Tegemist on suureformaadilise ja rikkalikku fotomaterjali sisaldava intervjuu-raamatuga. Oma elust, meheks olemisest, arusaamadest, põhimõtetest jms räägivad 25 meest, paljud tuntud ja kuulsad inimesed.
Kaanekujundus meedib mulle eriliselt tänu fotole Ivo Linnast, kus ta nii muhe-mõnusalt muigab ja hetke naudib.
[Meenub, et sarnane fotode ja intervuudega raamat oli ka naistest või naistega, aga kummalisel kombel see mind nii ei kõnetanud, et oleksin süvenenult lugema hakanud.]
Seekord kasutasin lugemisel sellist meetodit, et ei lugenud järjest, vaid üsna suvaliselt, st enda suva järgi. Väga hea variant muuseas! Eriti alguses.
Minu järjekord on siiani olnud järgmine:
Lembit Peterson (69), Ivo Linna (73), Hannes Hermaküla (53), Hannes Nelis (57), David Vseviov (73), Jüri Arrak (85), Arvo Hein (54), Kristjan Järvi (50), Peep Aaviksoo (66), Ilmar Raag (54)...
Ootel on Rauno Pehka, Tiit Meren, Dimitri Demjanov, Lauri Räpp, Mihkel Raud ja veel mõned (minu jaoks) vähemtuntud nimed.
Noorimad on 45 ja 47! Eks elukogemus tuleb ju ikka aastatega. Mis elukogemusi saakski 20sel olla? Eriti veel tänapäeval, kui alles keskkool (gümnaasium) lõpetatakse 20nda eluaasta künnisel.
30sel juba pisut on ikka ehk kogunenud üht-teist...
Hästi postiivse ja hea tunde on loonud nende vahvate meeste mõtete lugemine. Loomulikult on igas elus hapramaid hetki ja tumedamaid toone, aga domineerima on siiski jäänud rõõmus, optimistlik ja positiivne pool.
Lembit Peterson: Alati võiks ju midagi kahetseda, näiteks oleks võinud rohkem suhelda - minu päritolupere minu ümbert on kõik surnud, ema, isa, vend. Viie aasta pärast olen ma elanud vanemaks kui mu isa. Mõtlen selle peale, et ma ei suhelnud nendega piisavalt, ei veetnud nendega aega. Aga ma teadlikult ei lase ennast sellest ängistada, mis siis ikka teha, peast lolliks ei taha minna.
Aga kui teha midagi teisiti, siis suhtleks rohkem ka sõpradega, teeks vähem tööd. Minu elu suurim motiiv on teha vähem tööd ja rohkem magada. See on minu uusaastaresolutsioon igal aastal - juba palju aastaid.
Siinkohal meenus eilne Mart Juure tõdemus (vist "Ringvaates"?), et 30. jaanuar, eesti kirjanduse päev peaks olema ka töövaba päev, mitte ainult lipupäev. Et inimesel oleks vaba päev ja ta saaks ise otsustada, mida teha. Kasvõi lugeda eesti kirjandust!
Väärt mõte, millele kirjutaksin kahe käega alla.
Et aga mitte väga pikale minna, siis panen täna punkti. Nii postitusele kui ka jaanuarikuule.
Väljakirjutusi meeste lugudest tahaks aga jagada veel mõnel teiselgi korral.
Mõnusat saabuvat küünlakuud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar