Eelmisel nädalavahetusel haarasin raamaturiiulist ühe oma lapsepõlve lemmikkirjaniku Astrid Lindgreni teose, mis mingil põhjusel oli omal ajal lugemata jäänud. Nimelt "Vahtramäe Emili". Veetsin paar mõnusat õhtut selle vahva vembumehe seltsis. Ja ma ei pidanud kriipsukestki pettuma. Tõeliselt nauditav! Lindgren oma tuntud headuses. Oi, ma olin sellest puudust tundnud!
Emil on tõeline krutskivend, seda peab mainima. Miskipärast meenus mulle üks väike sugulane, kes kohati sama hulle tükke teeb. Bennu vanaema ütles koguni, et Vahtramäe Emil kahvatuvat tema kõrval... No ma ei tea, kas just nii hull see asi on, aga pisuke võrdlusmoment tekkis küll. Aga Bennul on veel pikk maa minna, kuna ta alles nõnna noor:) Emil oli ikka oma tegemistes pisut vanem.
Nojah, ega ma siin pikalt ei hakka Emili vägitükke lahkama. Seda võib vabalt igaüks ise teha.
Üks Emili põhilisi tegevusi oli tislerivärkstoas (luku taga) puukujukeste nikerdamine (see talle meeldis!), mis järgnes karistuseks igale tema krutskile.
Emil ei ole absoluutselt pahatahtlik tegelane. Tal lihtsalt asjad juhtuvad! Kaval on ta küll. Ja julge. Ja õiglane.
Oh, selline nostalgialaks, et võtaks kohe järgmise Lindgreni raamatu!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar