Autor ise kirjutab oma raamatu proloogis (proloog ehk et mitte kedagi raamatu äkilise algusega ära ehmatada) nii:
See raamat räägib elust ja nagu elus, ei saa siin raamatuski miski olla lõpuni selge, ei alata stardijoonelt ega lõppeda [peaks olema: lõpetata] finišis. Me kõik elame korraga "reaases maailmas", unistustes, mõtisklustes, lootustes, kujutluspiltides (nii iseenda kui teiste omades) ja "silmapetetes". Mõned elavad rohkem minevikus, mõned mõtlevad ainult tulevikust ja on neidki, kes suudavad kõige enam käesolevat hetke nautida või selle käes piinelda. Vähemalt natuke elame me kõik kõigis kolmes. Ja on aegu, millele me pole nimesid andnudki. /.../
"Naeratava kuu inimesed" on lugu minust ja sinust ja temast. See on lugu inimesest, olgugi teistsuguse maa reaalsuses. Ta räägib unistustest, unelustest, unenägudest ja tõelusest. Temas kumavad inimeste hirmud, maha surutud ootused ja püüdlused, takistused, kahtlused, lootused, pettumused, millegi suurema otsingud ning nendest otsingutest loobumised. See on puhtinimlik lugu või lugude pundar, kus põimuvad, riivavad ja ristuvad seitsme peategelase eluteed, et siis jälle lahkneda.
Väga omapärane raamat. Väga paks raamat (üle 500 lehekülje). Väga aeglaselt edenev raamat. Filosoofiline, psühholoogiline, religioosne...
Selle läbilugemine oli mu sundpuhkuse ehk koroona-aja väljakutse ja eesmärk. Olen sellega tänaseks edukalt hakkama saanud.
Mida Ena proloogis lubab, seda me saamegi. Mulle tundus, et raamatus võõra ja ka Elisa nime all olnud neiu prototüübiks oli Ena ise, vähemalt osaliselt.
Kahjuks jäi kogu lugu mulle natuke segaseks. Unenäod ja reaalsus segunesid. Ma ootasin midagi enamat või pigem olin valmistunud millekski teistsuguseks.
Kahtlemata on Ena hea jutuvestja, mida sain kogeda juba möödunudaastasel Austria reisil. Nautisin tema kirjutamise stiili. Oli ka mõni seik, mida raamatus kohates tuli äratundmine - olen seda kuulnud!
Negatiivse poole pealt - raamatus oli palju vigu, mis tõsiselt häirisid, aga see on vist kivi (keele)toimetaja kapsaaeda.
Ja nüüd siis mõned traditsioonilised väljanopped:
Neiu oli endiselt ärevil. Ärevus aga takistas sõnu. Takistas sõnu, millel oli sügavust. Ja nii ütleski ainult sõnu, milles oli mängu.
Perenaine istus voodiserval, kodune avar õhtukleit seljas, selg sirge ja ootas kannatliku kannatamatusega, millal ta saab süüa oma maisijahust kooki ning juua keedetud ananassimahla.
Nii vaikne oli, et perepoeg oleks võinud hea tahtmise korral hingamise järgi üle lugeda, mitu magavat inimest ruumis viibis. See hingamine mõjus talle esiti rahustavalt. Peale pooletunnist suikumist aga muutus see sama häirivaks uinumisel, kui on nende vanaaegsete ümmarguse palgega kellade tiksumine, mis äratavad inimesi hommikuti sellise plärinaga, et päeva esimene pool on rikutud.
... tänaval on elu, tänavad on elus ja elu elatakse tänavail. Kõik see muudab selle linna tänavad veelgi soojemaks, kui nad seda tänu päikesele juba on.
Selle heliderohke kommertslinna paradiisile sarnaneva nimega linnajaos kõrge kummitusmaja juurde jäävas hoonetekompleksis elas kokku ligi nelikümmend erinevat hinge ehk füüsilist keha omavat vaimu, kui spiritismipäraselt läheneda. Nelikümmend otsingute, püüdluste, soovide kogu. Neljakümne hinge hirmud ja kahtlused. Neljakümne hinge rõõmud, mured, mõtisklused ja pisarad (kas välja nutetud või välja nutmata jäetud) elasid koos ühtede ja samade müüride vahel.
Kuskil ühes Brasiilia kommertslinna suurte väravate taga, kust mahub sisse isegi pereisa Chevrolet Veraneio, elab üks neljakümneliikmeline perekond. Nad elavad jumalarahus ja spiritismiharmoonias, toetavad üksteist. Nende maja on alati avatud teistele õnnetutele ja abivajajaile ja samas suletud ümbritseva maailma ja ühiskonna kurjusele, armukadedusele, ahnusele, ihnusele, vihale, solvumisele. /.../ See maja on loodid suure armastuse alusele, kahe inimese ühendusest ning altruistlikust soovist olla Jeesuse abiline maailma päästmisel. Selle maja elanikud suudavad alati teistele naeratada.
Elame paralleelilmades kõikide teiste inimestega, seda isegi mõistmata - ilmad, mis on lihtsalt meie endi loodud ja meie endi sees, koos päikese, vihma, tormide ja orkaanidega.
Ainus, mida ta tõeliselt teha tahtis, oli sõnamaailmade loomine, kuid kirjutamisega on raske elatist teenida ning seda ka ei õpetata kuskil kõrgkoolis. Kirjutada aga ei saa lihtsalt mõne elatise teenimise töö kõrvalt. Inimene pole enam võimeline looma, kui ta on vähemalt kaheksa tundi päevas kuskil raha teeninud, inimestega suhelnud, kaks tundi liiklusvahendites istunud ja igapäevamuredega maadelnud. Loomine pole kartulikoorimine - võtad noa kätte ja valmis.
Me tunneme teineteise hinge ja tunneme end vabana. Me tunneme teineteise keha ja tunneme end korraga vangis. Keha muudab kõik konkreetseks.
Me avastame seda, mida otsima läheme. Isegi siis, kui meil pole eelarvamusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar