Taas pean nentima, et ka selle raamatu lugemisest on juba terve igavik möödas ja ega midagi konkreetset peast küll enam meenutada ei suudaks, kui poleks väikeseid vihjeid või abimaterjale:)
Oli muhedalt kirjutatud raamat. Autoriks mees, mis Minu-sarja raamatute puhul on pigem erand kui reegel.
Palju oli neid mõtteid, mida välja noppida ja tallele panna. Tihtipeale juhtub nii, et loen ja loetust ei jää mingit erilist muljet või mälestust, kahjuks. Järelikult see raamat kõnetas ja puudutas.
Ei ole suurt mõtet siia jälle poolt raamatut ümber kirjutada (enda jaoks kusagil ikka on alles), aga mõned illustreerivad näited siiski toon.
Enamasti jääb mul päevas paar tundi koduperemehe ellu sukeldumiseks. Needsamad tohutult aega nõudvad koristamised, nõudepesemised ja muud kodu korrashoidu sisaldavad toimingud tahavad ikkagi tegemist. Eks ma siis teen kah. Selle peale ütles üks mu sõber, kelle jaoks kõik majapidamistööd on rangelt naiste pärusmaa: "Ma loodan, et kui Sa Eestisse tagasi tuled, saab sinust jälle mees." /.../
Aga eks peab tunnistama, et see koduperemeheks olemine muudab inimest. Varem polnud mul sellest sooja ega külma, kas nõudekapis olid tasside kõrvad ühele või teisele poole või kas nad üldse mingile poole olid. Nüüd aga võib juhtuda, et isegi külas olles lähen võõrustaja kapi kallale ja keeran kõikide tasside kõrvad ühte suunda. Samuti polnud mul veel mõni aasta tagasi mingit vahet, kas WC-paberi rullilt jookseb paber maha seina poolt või minu poolt. Nüüd ei saa ma enne WCd üldse kasutamagi hakata, kui ma pole paberirulli õigetpidi jooksma pannud (s.t. enda poolt) (seina pool alla jooksev paber ei lähe kohe mitte). Hirmus, ma tean. [Tere tulemast klubisse!:):)]
...kallid kokaraamatute koostajad, kes te panete pealkirja sõna "algajale"! Võtke palun arvesse, et algaja on teise sõnaga loll. Loll ei tea midagi ei kana ettevalmistamisest ega selle keetmisest. Loll ei tea palju lisada pipart, soola ega muid maitseaineid. "Vastavalt oma maitsele" ei ole mingi kogus. Väljendage ennast grammides, detsiliitrites, minutites, tundides ja muudes reaalselt eksisteerivates mõõtühikutes. Unustage ära sellised umbmäärasused nagu "küpseta piisavalt pruuniks" (kelle jaoks piisavalt?), "lisa vastavalt soovile" (uskuge mind, mul puuduvad toidu valmistamisel igasugused soovid peale selle, et ma ta valmis saaks, soovitatavalt söödaval kujul) ja "keeda nõrgal tulel" (eriti, kui mul on elektripliit).
Peaaegu kõigil minu kohatud norrakatel on ühine iseloomujoon, mida ma nimetaksin sisemiseks rahuks. Pole muidugi välistatud, et nad on kirglikud antidepressantide tarbijad, kuid nendega suheldes jääb tõesti mulje, et nad ei lase igapäevaelul ennast kuigivõrd stressi viia. Eks siin aitab kaasa ka üldine mentaliteet, mida jagavad nii tööinimesed kui ka tööandjad: inimene töötab selleks, et elada, mitte ei ela selleks, et töötada. See tähendab paindlikkust tööaegades (nagu Hans seda väljendas, kui ta veel siin töötas: "Tead, ma isegi ei oska sulle öelda, mis kell meil tööpäev algab. Kõik tulevad siis, kui jõuavad."), lastega vanemate õiguses (õieti kohustuses) lõpetada tööpäev varem, et tuua oma järeltulev põlv lasteaiast ära enne kella viit (siis läheb nimelt lasteaed kinni ja kui selleks ajaks pole jõudnud, viiakse laps kuhugi turvakodusse), lühikestes reedetes (sageli on sul võimatu pärast keskpäeva kedagi telefoni otsa saada) ja "sillapäevades" (see on päev, mis jääb riigipüha ja nädalavahetuse vahele ja on seetõttu vaba).
Veel oli hästi vahva peatükk, kus autor lahkab meeste ja naiste erinevusi, aga sellest ehk teine kord. See oli nii muhedalt ja humoorikalt kirja pandud, et aina itsita ja nooguta:)
Mulle ka "Minu Oslo" meeldis, just see autori omamoodi äraspidine huumorisoolikas. Kahju, et paljud (nais)lugejad seda läbi ei hammustanud ja neile hoopis tundus nagu autori väljaütlemised riivaks kuidagi naiste eneseuhkust ja au. Minu jaoks jäi läbi nende veidrate seikade ja lausungite kõlama just pigem autori tunnustus sellele, mida naised koduseinte vahel tegelikult suudavad korda saata.
VastaKustutaMinu-sarja meesautoritest proovi kindlasti ka "Minu Aasiat" (ma tean jah, et need liiga kauged maanurgad Sulle hästi ei passi, aga ikkagi julgen soovitada :)). Küll sootuks teisest ooperist, aga lobeda sulejooksuga ja lugudel on enamasti algus ja ots, mitte mingi sihitu jauramine siit ja sealt.
No just, mulle ka meeldis see huumor! Ei tundnud mina küll end alandatuna või et miski naiste au ja väärikuse pihta käiks. Vastupidi!
VastaKustuta"Minu Aasiale" on silm peale visatud ja järjekordagi pandud. Aitäh asjakohase soovituse eest! Eks see raamat pisut hirmutavalt paks tundus, aga kui sulejooks on lobe, siis läheb lugeminegi lennates.