Selle kriminaalromaaniga kaotasin oma "krimisüütuse":) Olen ses vallas üsna puhas leht. Jah, eks mõne krimka olen ikka oma elus lugenud ka, aga kunagi pole mingit vaimustust tundnud. Jah, Poirot'i lood teleekraanil on teine asi, aga seal võlgnen tänu ilmselgelt hoopistükkis David Suchet'i näitlejameisterlikkusele.
Abikaasa "sundis" mind kunagi "Kümmet väikest neegrit" lugema. (Lepime siinkohal kokku, et nimetame raamatuid ikka õigete pealkirjadega, eks!?). No lugesingi tema rõõmuks, aga ei saanud mingit erilist elamust ega jäänud ka mingit erilist mälestust.
Mitmed nn tavalised ilukirjanduslikud teosed, mis ei ole määratletud kriminaalromaanina, on tihtipeale ju ka kriminaalse alatooniga, seetõttu ei ole teema iseenesest ju päris võõras.
Ja nüüd siis Lina Bengtsdotteri "Annabelle". Teos on pälvinud 2017. aasta Rootsi parima debüütkrimiromaani auhinna. Ja ausalt - täie õigusega. Juba esimestest lehekülgedest peale hakkas lugu kaasa kiskuma, ennast lahti kerima, põnevust üles kruttima. 384 lehekülge, mis on üsna korralik hulk, kui visuaalselt vaadata, läks lennates. Pole ammu enam üht raamatut nii kiiresti "neelanud".
Ma ei saa öelda, et see raamat mulle hirmsasti meeldis (kuna mulle ei meeldi vägivald, alkohol ja muud joovastust/joovet tekitavad ained jms), aga põnev oli, äärmiselt põnev. Vihale ajavalt hea. (Ja see on minu puhul väga positiivne hinnang!)
17-aastase Annabelle'i kadumise lugu. Ilus ja tark tüdruk, noor naine, kaob pärast ühte nn tavapärast (nõmedat ja mõttetut) pidu, asulas nimega Gullspång. Algavad otsingud, kus lisaks kohalikule politseile ja ühingule Kadunud Inimesed kaasatakse ka uurijad Stockholmist - Charlie ja Anders.
Charlie on ise pärit samast asulast, kust ta lahkus 14-aastaselt, seega peaaegu 20 aastat tagasi. Uurimine toob kaasa ka tema enda minevikuvarjud ja veel nii mõndagi ootamatut...
Olen veendumusel, et "Annabelle" sobib lugemiseks ka väga krimikaugetele inimestele.
Anders esitas veel mõne küsimuse ja Charlie vastused muutusid üha napimaks.
"Naine ilma minevikuta," ütles Anders lõpuks.
"Kas te kutsute mind niimoodi?"
"On see siis nii imelik? Sa ei räägi ju kunagi midagi isiklikku."
Charlie ohkas. Ta ei olnud kunagi taibanud, miks peab teiste ees oma sisemuse pahupidi pöörama. Kord oli üks sõber (kes tahtis olla rohkem kui sõber) öelnud, et sellepärast ta ei saagi kellegagi lähedaseks. Pole ime, et ta on üksik, oli mees öelnud, sest sulgub karpi nagu tigu, kui keegi tahab teda päriselt tundma õppida.
Oleneb sellest, kes see keegi on, oli Charlie vastanud ja seejärel oli suhe läbi.
...
"Ja mida sa näed?" päris Charlie.
"Ma näen 33-aastast naist, kellele meeldib pidutseda, kes vihkab lobisemist, aga kellel on hämmastav võime märgata tervikus üksikasju ja üksikasjades tervikut."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar