Nörritatud

Tulin täna  (loe: eile) läbi linna ja mul oli piinlik... lausa häbi... oma kaasmaalaste, ilmselt eestlaste, pärast...
Terve Kaarli puiestee oli autodest umbes ja käis üksteise võidu signaalitamine, tuututamine - nagu teismeliste kari! Need on siis meie "vabadusvõitlejad", kes võitlevad mingi abstraktse vabaduse eest.
Mis neil viga on? Aru ma ei saa, kas inimestel pole midagi teha või? Midagi targemat? Kas need inimesed tööl ei käi? Päevasel ajal peaks enamik nagu tööl olema?
Võiks äkki midagi kasulikku teha. [Lund rookida näiteks. Tallinna tänavad, kõnniteed on jubedad.] Politseipatrullid olid väljas ja puha... Mulle meenus pronkssõduri teisaldamine aastal 2007. Siis mässasid venelased. Ja nüüd - 15 aastat hiljem - mässavad eestlased?!? Inimesed ei oska oma suure vabadusega midagi peale hakata. Ju siis on igav. 
Aga mul hakkas korraks isegi hirmus. Võib-olla on hirm natuke liiga suur sõna, aga mingil hetkel oli mul  veits kõhe küll... Iial ei või teada, mida manipuleeritud inimesed teha võivad massipsühhoosis... 
Mul läks siiski hästi, ilmselt mõnel mitte eriti... Kuigi terve kodutee oli see ebameeldiv tunne minuga kaasas...

Tegelikult tahtsin täna siia ilutsema tulla ja positiivsel meelel rääkida küünlapäevast ning alanud küünlakuust - kodumaa ja ka minu sünnipäevakuust... Aga võta näpust, olen hoopis häiritud, vihane. Nörritatud! Just, nörritatud. See on hea ja sobilik sõna. See on väljast poolt peale surutud, teiste poolt. Nördimus oleks seestpoolt tulnud tunne.

Küünlapäev on ju naiste püha. Punase joogi unustasin joomata, aga vähemalt ei kedranud😏