Hing kargas jälle täis! Teist päeva on inimene (kallis kolleeg!) tööl ja mul on nii kõrini, et tahaks karjuda!!! Lihtsalt peab mölisema* kogu aeg. Kogu aeg kommenteerima oma tegevust, kõva häälega ette lugema kirju, uudiseid, kommentaare jne jne. Hulluks ajab!!! Nii hea rahulik, vaikne ja mõnus töömeeleolu oli eelmisel nädalal. Nüüd on pidev motivatsiooni maha kiskumine, negatiivne lihtsalt voolab pidevalt laviinina peale. Ainult see, mis tema mõtleb, arvab ja ütleb see on õige. See on karjuvalt ebaõiglane. Ma ei kannata enam välja! Midagi peab muutuma. Suveni, puhkuseni ehk suudan veel välja vedada (hambad ristis), aga sügisel nii enam jätkata ei saa!!!
Krt*, miks peab kogu aeg sinu tahtmise järgi tegema?!? See, mis sind huvitab, ei huvita mind! Niipea, kui mina hakkan oma soovitusi jagama, ajad sa kohe sõrad vastu!
Nt. Allahinnatud pagaritoodete ostmine. Mitte iialgi ei osta ma allahinnatud leiba! Ma ei taha tahket leiba! Mulle on oluline selle värskus, pehmus, LÕHN! Ja need mõned sendid ei päästa midagi! Koonerdamine ei ole kokkuhoid!
Vaata iseennast! Sa tahad kogu aeg olla parem ja targem ja... Aga ei ole ju! Targem annab järele, aga sina ei tee seda kunagi!!!
Ma (ja/või inimene üldse) ei pea kõigega kursis olema. Kui miski huvitab, siis viin ennast kurssi. Ei saa ennast killustada ja lõhkuda nii paljude asjade ja infoga...
Pidevalt käib tüütamine, pommitamine küsimustega stiilis - mis siis kui..., kas see või too ka seda või mida... Hulluks ajab! Ei tea, ei tahagi teada, ei huvita!
Ma tahan lihtsalt vaikselt ja rahulikult oma tööd teha, oma pisku palga kätte saada, muud midagi... Töö ju mulle meeldib, aga sotsiaalsed suhted ahistavad...
*P.S. Palun vabandust vulgaarse sõnakasutuse pärast! Ma tavaliselt ei kasuta selliseid sõnu, aga olin hirmus rööpast väljas, kui seda teksti kribasin...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar