Pühapäev, 22.5.22

Nii tahaks, et tänasest ilusast kuupäevast jääks märk maha... Aga ei ole hetkel mingit kandvat või ilusat ideed, millega seda jäädvustada ja kaunistada...

Kui, siis seda, et maarajoonides on kevad ka täiesti jõudsalt edenenud - võlill kollendas ja naat lokkas; kägu kukkus ja ööbik laksutas; paar peenartki sai tehtud, muruniiduk välja aetud ja esimene tiir aialegi peale; kolmas ja neljas nurmenukukorje ka läbitud (hakkab ehk aitama ka ja karta on, et järgmiseks nädalavahetuseks on ära õitsenud, kui siin nii kuuma ilma lubatakse), aga praegu neidki palju-palju.

Pildistamiseni ei jõudnud... nuuks! Õnneks on varust võtta paari aasta tagune jäädvustus:

Vanematel oli täna pulma-aastapäev, toona oli 22.05.66, täna 22.05.22. Kahjuks küll ilma isata, juba 7 aastat. Käisime täna ta haual, ema viis meelespäid - äraunustamind-lilli. Milline imeline nimi lillel!

Kirikutes tähistati täna Rogate - palvetage - pühapäeva ja pühapäeva teemaks oli "Südame kõne Jumalaga".
Kasutan siinkohal Arne Hiobi mõtisklusest üht lõigukest:

"Miks on vaja palvetada? Palve taotleb üleloomuliku maailma sissetungi meie hinge, mistõttu palve tähtsusest on ka väga palju räägitud. „Mõned inimesed ei soostu palvetama enne, kui on saanud veendumuse, et Jumal on tõepoolest olemas. Niisuguse meelestatusega on võimatu siseneda palvepühamusse. Pistik tuleb torgata vooluvõrku ja alles siis pääseb vool liikuma. Läbi palveühenduse kohtub inimene elava Jumalaga. Seejärel kingib Jumal usu,“ kirjutab Frederik Wislöff („Meie Isa palve“. 2004: lk 19).  /.../
Palve tähendab meile ülestõusmist surnuist – suundumist vaimus taevastele radadele, kus võime kohata ülestõusnud Jeesust. Palve toob kogu jumaliku „maailmaprogrammi“ meile lähedale ja võimaldab lahendusi meie isiklikus elus."