Sokkideni solvunud

Sellise vahva väljendi korjasin üles ühest toredast raamatust, ilmselt oli see "Minu Dubai".
Ent miks see mulle jälle meenus?
Selleks oli väga "proosaline" põhjus. Aeg ja tegevuskoht: laupäevane pärastlõuna ühel imeilusal talvepäeval kaubanduskeskuses. Tegelikult on sellest juba ju terve igavik möödas, aga kuna olen selle loo kunagi (suures pahameeles) üles kirjutanud ja see mulle nüüd aina mustandite kaustast etteheitvalt vastu vaatab, siis lasen ta sealt välja.

Üldiselt ma ei ole solvuja tüüp, kannan ja kannatan päris palju. Isegi, kui oleks põhjust, leian ma tuhat vabandust, miks keegi just nii ütles, käitus, mõtles ...
Kui mind miski närvi ajab (loe: solvab), siis on see mingi teadlikult salvav torge kellegi poolt, kellele oled midagi kas nõrkushetkel usaldanud või siis viisakusest rääkinud. See võib olla ka mingi nn nali, mis minu jaoks ei ole nali.
Aga kui sind peab suures kaubanduskeskuses kinni turvamees ja hakkab lambist ristküsitlema, siis on küll tunne, et appi! mis toimub?!? Jaa, ma saan aru, et see on tema töö - kurjamitel silma peal hoida ja nad ellimineerida. Aga mina, korralik kodanik, täiesti pahaaimamatult laupäevastelt ostudelt suurte kompsudega end minekule asutades... No jah, eks see vist jättiski kahtlase mulje, et nii palju asju... Või ma tõesti ei tea, kas keegi kaebas, kas keegi luges meie omavahelisest jutust midagi kahtlast välja, (kuigi kellele peaks korda minema teised inimesed ja nende jutud?!? - küsin ma naiivselt), mida iganes...
"Kus on see karp?"
?!? Wtf?!? Mida? Mis karp? Olin kui üksainus ülisuur küsimärk.
Piilusin vargsi - ega kuskil pole varjatud kaamerat? (Ei olnud, mainin nii muuseas.) Kingakarp on kotis, jeerum küll, aga mis see siia puutub? Need ostsime ju hoopis teisest poest ja tšekk on olemas... Ja üleüldse, mis õigusega, mis alusel te meid kinni peate?!?
Ja siis lastakse lihtsalt oodata kuskil suvalises varuväljapääsu koridoris, käiakse turvakaamera linti üle vaatamas. Kui selle peale mitte solvunud olla, siis mille peale veel?!? Ise ju teadsin/me, et meil pole mitte kõige väiksemat põhjust muretsemiseks. Aga see tunne on nii vastik, et sind on kahtlustatud ja kuskile ruumi kõrvale viidud. Loomulikult tuli siis mingi aja pärast info, et võime minna. Võite kaebuse esitada - öeldi lahkelt. Jah, ausalt öeldes oleks seda teha tahtnudki. Aga ei viitsinud. Ainus mõte oli, et saaks sealt minema! Ja siis, vabanedes, oli solvumistunne veel kõige suurem ja nutt tahtis peale tulla - mind on alandatud, mind on alusetult kahtlustatud. Mis õigusega?!?!? Nii et pealkirjas väljendatu omandas minu jaoks tõelise mõtte ja tähenduse. Olingi sokkideni solvunud, pealaest jalatallani, üleni, üdini...

Ja nii lihtne ongi saada määritud, alusetult süüdistatud.
Minu jaoks oli see tõeline järelemõtlemise koht.
Enne, kui kedagi süüdistama hakkad, mõtle hoolega järele, ehk ei ole kõik nii nagu välja paistab, ehk ei ole kõik nii, nagu meile (heatahtlike) inimeste poolt ette serveeritakse.
Eneseväärikust on väga raske taastada.

Ja see ei olnud aprillinali.