Väga sümpaatne raamat toredatest, intelligentsetest, Eesti elu edendamisel olulist rolli mänginud inimestest. Mõnusalt ja muhedalt kirja pandud.
Lugemine edenes kiiresti, nii et ununes lehekülgede ülesmärkimine. Paar mõtet jõudsin siiski lõpu eel välja kirjutada.
Esimene neist on väga sobilik just ka praegusel ajahetke, kus äsja on Toompeale kogunenud uued poliitilised "professionaalid".
Marika: Mind on alati hämmastanud, kuidas Toompeale riigikogu liikmeks tõusnud inimestel on enda arvates ühtäkki olemas täiuslik professionaalne kompetents avaldada arvamust mis tahes teemal ja kelle tahes kohta. Olgu teemaks õpetajate või arstide töö, olgu see päästeameti või kunstimuuseumi hoone - ikka teavad nemad kõike. Mis sest, et neil puudub sügavam teadmine ühest või teisest valdkonnast.
Ei suuda ära imestada, kui näen kõrvalt, kuidas inimene muutub Toompeal kõiketeadjaks. Samal ajal ta aga kaugeneb tegelikkusest, Toompea "mullis" hõljudes ei märka ega suuda mõista, mis päris elus toimub. Nii on läinud ka mõne meie tuttavaga.
Kõigi minu kunstimuuseumi direktorina töötamise aastate jooksul kohtasin ikka päris palju neid inimesi, kes avaldasid muuseumi kohta arvamust, ise absoluutselt teadmata, millest nad räägivad ja mida muuseum endast kujutab.
Heinz: Maailm on endiselt täis inimmõtlemisest kõrgemal seisvaid avastamata saladusi, varjatud mõjutusi, millest me midagi ei tea. Maailm ei mahu ainult kindlate teaduslike tõenditega seletatavatesse ruumidesse.
Selliseid raamatuid ainult loekski. Positiivne. Optimistlik. Väärtustel põhinev.
Sain kinnitust, et pika abielu saladus on sõprus. Armumine tuleb ja läheb. Armastus muutub ja teiseneb. Sõprusel põhinev suhe püsib.
Sellise noodiga lõpetangi, kuigi siinkohal võiks veel pikalt kirjutada ühest, teisest ja kolmandastki, mis lugemisel kõnetas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar