25. oktoober 2017

Vingun ja virisen

Ongi siis käes jälle see aeg, mil lugemisest kuidagi asja ei saa... Ma lihtsalt ei suuda lugeda. Ei taha raamatut kätte võtta. Selline tunne on, et lihtsalt ei jaksa, ei jõua. Sest muid asju on nii palju. Ja kuidas ma siis võtan lihtsalt raamatu kätte ja loen?!? Ega ju tegelikult ei tee selle "päästetud" ajaga ka midagi "tarka". Vahel saab küll tuba või sahtel korda, midagi pestud ja kraamitud, toit valmis tehtud jne. Harva jõuan ka "tuld kustutama" niinimetatud "peab"-asjadega ehk siis vabatahtlike tegevustega. Enamasti on need ka sellises "ma pean selle kätte võtma ja ära tegema"-faasis. Enamasti aga jõuan tegudele viimsel minutil, kaheteistkümnendal tunnil vms. Aga kas see on see, mida ma tahan?!? Ei ole ju! Tööl käimine on ka asi, mis tugevalt eraelu segab:)
Tahaks LIHTSALT OLLA. Mõnusalt. Nautida sügist või noh peaaegu et talve juba. Vedeleda ja LUGEDA. Käsitööd teha. Kodu kaunistada ja kujundada. Ja ka blogida. Lihtsalt masendav, et viimasel ajal üldse ei jõua/suuda mõtteid koondada.
Aga - kõik see (meeldiv) on pärsitud, kuna "peab"-asjade laviin on üle pea kasvanud...
Olen nagu kana takus (nii vist öeldakse, kui ei saa kuidagi oma asjadega toime). Olen takerdunud ummikteel pisiasjadesse.
Eks tasapisi saab sellest ühel heal päeval jälle läbi näritud ja välja... Aga millal, see on iseküsimus.

No vahel ikka võtan raamatu kätte ka. Aga see on umbes nii, et ma nüüd pean lugema oma 50 lehekülge, et siis jõuan raamatu tagastustähtajaks läbi. Aga see pole ju see! See pole nauding, vaid sundus... Mõnikord suudan ikka nautida ka:) Seega ei ole veel kõik kadunud. Ja raamatuid pean paratamult kätte võtma ja mingil määral isegi lugema ju ka, kuna töö niisugune. Tihtipeale piirduvad aga minu lugemised raamatu sirvimise, siit-sealt katkendite lugemise ning nentimisega, et ühel päeval tahaks seda raamatut lugeda (päriselt läbi lugeda).

Foto: Andres Putting
Selle foto juures oli järgmine lugu, mis on just nagu "rusikas silmaauku".
No ja eks võib leida palju teisigi artikleid ja raamatuid, mis õpetavad elama ja nn sügismasendusega toime tulema. Üldiselt olen ma teoorias väga tugev, ma tean enamasti kõike seda, mida soovitatakse jne. Aga praktikas on hoopis teised lood, siis elad ja oled ikka nii, nagu oled.

Elu läheb ikka omasoodu edasi! Vaatamata minu nutule ja halale. Ja tegelikult ei olegi ju midagi (nii väga) halvasti. Pigem ikka hästi.
Seda enam, et isegi 11. aasta eest ei kaotanud ma oma optimismi, kui (vähi)operatsioonilt tulin ja ei teadnud veel, mis ravi ees ootab ja millised on tulemused. Nüüdseks on haigus ammu seljatatud. On vaid mõned kõrvalnähud või tüsistused, millega saab rõõmsalt elada. Nii et patt oleks nuriseda ja vinguda. Oh seda inimlikku nõrkust küll!

Kahe kuu pärast on juba jõulud!:) Täna juba anti meile väikest viisi ka talve:) Nii et rõõmsalt edasi.

2 kommentaari:

  1. :) Aga ma usun, et Sul hakkas siiski nüüd natuke kergem ju? Vahel on ikka tarvis auru veidi välja lasta!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just, just! Muidugi hakkas kergem:) Tänan osavõtlikkuse ja tähelepanemise eest!

      Kustuta