"Vaid sinu nimel"

Jenni Haukio.

Vaid sinu nimel: aastad Soome presidendi abikaasana

Tallinn: Koolibri, 2024

243 lk., fotod 

Hästi armas ja südamlik - inimene, naine, lugemine. Helge ja hell tunne jäi. Jälle see tunne! Viimasel ajal ongi just heal tundel mu lugemistes kandev roll. 

[Raamat peab tekitama selle õige tunde, siis on lugemiselamus garanteeritud, muidu on üks pusserdamine ja tekstist (jõuga) läbi närimine, mis tihtipeale päädib pooleli jätmisega või siis tõdemusega - miks selleks oma aega raiskasin...]

Mae on kirjutanud kena kokkuvõtte oma blogis. Praegu lugedes tundub, nagu oleks see mul kahe silma vahele jäänud omal ajal...

Väga diskreetselt ja pieteeditundega kirjutatud raamat. Austuse ja lugupidamisega oma riigi, ajaloo, perekonna, abikaasa suhtes. Samas on  palju poeetikat, poeesiat. Suure lugemusega naisena tsiteerib ta mitmeid kirjanikke ja luuletajaid ning on ka ise poeetilise stiiliga.

2013. aasta suvel osalesin Nousiaistes korraldatud Uusikirkko valla päevadel, mis algasid jumalateenistusega Püha Henriku kirikus. Minu jaoks muutis selle sündmuse veelgi liigutavamaks asjaolu, et just selles kirikus on ristitud mind ennast, laulatatud minu vanemad ja saadetud viimsele teekonnale vanavanemad. Pärast jumalateenistust pidasin kõne Kallipohja seltsimajas, kus peeti omal ajal minu vanemate pulmapidu. Kõnes käsitlesid peale Uusikirkko ajaloo ka isikliku suhet Karjala pärandiga ning seda, kui paljud meist hakkavad oma juurte vastu huvi tundma alles küpsemas eas. (lk 50)

"Rõõm ei tule iseenesest, selle loomisele tuleb natuke kaasa aidata," nendib Hannes [Hannes Hynonen 1913-2015, talve- ja jätkusõja veteran, Liisa Seppäse elulooteoses "Üks lõbus semu: Hannes Hynose pikk teekond 1913-2015"] raamatus. Nende sõnadega võin ka mina läbinisti positiivsete ellusuhtumisega inimesena ühineda. Minu vanaema Kirsi tuletas oma lähedastele omal ajal samuti meelde, et lõppude lõpuks vastutab igaüks ise oma õnnelikkuse eest, ja et hea tuju ja meeldiv argipäev tuleb ise endale luua, sest keegi teine seda pakkuma ei tule. (lk 60)

Kodu roll minu kirjandushuvi arenemisel oli asendamatu, aga mul oli ka õnn olla laps 1980. aastatel ehk ajal, mil nutitelefone, ammugi siis digimeelelehutust oma mängudega polnud veel olemas. Olen täiesti veendunud, et just praegune keskendumisvõimet kahjustav ja vaba aja kasutamist killustav mõõde on põhjuseks, miks ei kasva enam peale nii nimetatud kirglikke lugejaid - vähemalt mitte sellisel hulgal nagu varem. ...

Presidendipaarina toetasime kogu südamest 2015. aastal toimunud kirjandusaastat, mis kutsuti ellu meie kirjanikust sõbra Laula Hirvisaari (1938-2021) algatusel. Kogu maad hõlmava üleriigilise raamatuaasta eesmärk oli meelde tuletada, milliseid elamusi ja rõõmu võib pakkuda lugemine ning meelitada raamatute juurde uusi lugejaid. ... (lk 156-157)

Öeldakse, et kogu elu on mäng ja mäng on juba ÜRO lapse õiguste konventsiooni järgi iga lapse õigus. ... Mängu mõju loovuse ja fantaasia arenemisele on asendamatu.

Minu lapsepõlve aastail 1980. aastatel ootas arvutite ja nutitelefonide maailmavallutus oma järge alles kauges tulevikus. Veel kestis õue- ja ring mängude kuldaeg. Meie kvartali parkides ja mänguväljakutel oli mul võimalik viibida täielikult mängu võlu maailmas koos teiste ümbruskonna lastega. Mäletan tänaseni lapsepõlve mängude eufoorilist iseseisvuse tunnet, fantaasia vabale lennule järgnenud põnevuse kumma, rõõmu koos olemisest ning täielikku eemaldumist argielu normidest ja nõuetest. Kui me, tänased täiskasvanud, raatsiksime nutitelefoni kasvõi hetkeks kõrvale panna ja tõsta pilgu ekraanilt, võiks maailm paista meile endiselt sama põnev nagu lapsepõlves. Ja mis peamine: me võiksime oma silmaga näha elu pidevalt kuju muutvat imet oma lastes, saada osa nende välgukiirusel mööda lendava lapsepõlve võlumaailmast. (lk. 220)