Mets, meri, maa

Käisin täna üle väga pika aja (oma) metsas kõndimas. Sellest on ikka väga kaua aega möödas, kui viimati käisin... 

Kogesin, kui väga, lausa teravalt ma sellest puudust tundsin. Milline elamus see metsaskäik oli! Veendusin taas, et olen ikka täiesti metsa-inimene!  (Täitsa metsa poole 😆). Jaa, mulle meeldib meri ka, aga ma pole mere-inimene. Meri on ilus, mulle meeldib mere ääres jalutada ja merele vaadata, ka merel olla, kui meri on tüüne ja päike sillerdab. Aga meri on ohtlik. Mets on turvaline. Ega asjata öelda ka, et mets on vaese inimese kasukas. Seda kogesin täna ka, kuna tuul oli üpris vali ja külm lageda peal, aga metsas oli mõnus. Lund ei olnud enam peaaegu üldse, ainult kirmekene, mis värskelt pudenenud. Maa oli kahutanud ja krobeline jalge all. Metsanotsud on teinud suuri kaevetöid ja kohati olid konarused ikka päris sügavad, vaata ette, et luid-konte ei murra. Õnneks läks. Ei murdnud. Aga hirmus mõnus oli. Selline mõnekraadine külm ja kargus on väga nauditav.

Meenus Valdur Mikita oma metsa teemadega ja ka metsavennad, kes metsast varju ning pelgupaika otsisid. See mets on ikka midagi ürgeestlaslikku vist...

Pilte ma muidugi ei teinud, aga midagi taolist võis olla täna  ka...