[Tallinn]: Vesta, 2024.
232 lk., 16 l fotosid
Äärmiselt vahva raamat saarest keset suurt sinist vett ning selle elust ja inimestest. On palju informatiivset neile, kel siht silme ees Madeirale minna. Eelkõige on see väga paslik paik matkamiseks, nagu raamatust selgub. Kunagi olen lugenud ka "Minu Madeirat", aga erilist vaimustust mulle sealt ei meenu.
Madeira on siis taaskord üks saareke, mida võrreldakse Hiiumaaga, no nii mõõtmetelt. Muus osas siiski üsna erinev ja eriline. Geograafiliselt ja klimaatiliselt ennekõike.
Ilmastik on Madeiral ikka väga eriline ja tasaselt maalt tulnule raskesti mõistetav. Ja see mõjutab siinset elu vägagi. Raske uskuda, et nii väikesel maalapil (741 ruutkilomeetrit ehk 57 km pikk ja 22 km lai) võiks olla erinevates piirkondades nii erinev ilm ja sellest tulenevalt nii erinevad olud, aga see annabki Madeirale näo. Põhjustavad seda mitmekesisust just siinne maastik ja kõrguvad mäetipud, mis ulatuvad üle 1800 meetri. Need mäehiiglased püüavad pilved kinni, ja samas varjavad talvel lõunarannikut põhjatuulte eest - kõrgete mägede varjus päikesepaistelisel mäeküljel võib õhutemperatuur erineda teisel pool mäge olevast mitmeid pügalaid. Näeme tihti oma külakesest, et meist põhja pool asuvaid mägesid katab tihe pilvemass ja ka ookeanil on paremal ja vasakul pilved, aga meie kohal lõunarannikul on helesinine taevas. Mäetipud "käristavad" justkui pilvemassi augu, mis laseb päikesel lõunaranniku soojaks kütta. Seepärast ongi talvel kõige soojem ja päikesepaistelisem just lõunarannikul. Niteks naabersaarel Porto Santol, kus mäed üle 500 meetri ei ulatu, on täiesti teistsugune kliima. Kuivem ja tuulisem.
Turistid tunneb ilmeksimatult talvel ära plätudest ja T-särkidest, sest ükski kohalik nii talvel riides ei käi.
Tegelikult siin elades keha harjub soojaga ja kui talvel saabuvad 20-kraadised ilmad, otsin minagi kapist villase jaki ja kampsuni välja, sest minu jaoks ongi siis jahe ja suvekleit saab riidepuul pisut puhata.
Kõige soojem ja päikeselisem on sügisel, talvel ja kevadel pealinnast lääne pool asuval lõunarannikul. Pealinnast ida poole suunduval rannikul on tuulisem ja päikest on vähem, põhjarannikut tabavad aga talvel tihti vihmahood ning seal on väga niiske ja ka lõunarannikust jahedam.
Siinne loodus on lummav, aga ka armutu. Madeira 2010. aasta veebruarikuu tohutu vihmasadu õpetas nii mõndagi. Selle tõttu hävisid nii majad kui ka teed ja sai hukka inimesi. Jõed ajasid üle, viies kaasa maju ja autosid ...
Siinsed inimesed austavad loodust ja arvestavad sellega, nad teavad, milline jõud sellel on ja mida see kaasa võib tuua.
See, mis nii paljusid inimesi üle kogu maailma siia saarele kokku kutsub ja võlub, on siinne loodus, levada'd ja kogu saart katvad väga erinäolised matkarajad, mis levada'de ehk veekanalite ääres kulgevad. ...
Levada'd ehk u 20-50 sentimeetrit laiad kivisse raiutud või betoonist valatud veekanalid, kus vesi voolab tänu 0,5-1-kraadilisele kaldele, on rajatud selleks, et juhtida vett vihmasemalt põhjarannikult päikeselisemale ja kuivemale lõunarannikule, et banaani- ja suhkrurooistandused kastetud saaksid.
Levada'd olid ja on siiani eluliselt väga tähtsad, see on justkui Madeira vereringe, mis eluks vajalikku laiali kannab ja elu hoiab.
1419. aastani oli Madeira asustamata ja kogu saart kattis mets. Sellest ka saare nimetus: "madeira" on portugali keeles "puit" ja "mets".
Võib-olla oleksin oodanud rohkem läbi isikliku elu prisma saarel elamist ja toimetamist. Kohati läks minu jaoks väga reisijuhiks kätte ära, eriti mis puudutas matkamist. Ja majutusasutustest oleks võinud juttu teha. Kuigi, jah, kui ise koha peal elada, siis ju ei käi kusagil mujal raha eest ööbimas...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar