Hea õhuke (blogi- või päevikustiilis) raamat kiireks lugemiseks - nii ma mõtlesin.
Ent - mõtteid oli palju, mõtlemapanevaid, sisutihedaid, pealiskaudsemaid ja ... ei mingit kiiret lugemist.
Tean, et Helil on mitmeid raamatuid ja ta kirjastab ning tegeleb veel tuhande ja ühe asjaga. Selline ehtne tänapäeva tüüpiline rööprähkleja:)
Paljuga ses raamatus ma nõustusin. Päris kõigega kindlasti mitte.
Mina poleks nõus nelja lapsega (põhimõtteliselt) üksi maal elama ja talu pidama. "Põhimõtteliselt üksi" sellepärast, et lastel on siiski ka isa, kes töötab Soomes. Mina ei ole ka inimene, kes öösel, oma uneajast tööd teeks. Jah, pean tunnistama, et olen teinud öösel ka tööd, kuid see on olnud vabatahtlik, mitte palgatöö, ja seda alles hiljuti. Pidevalt ei suudaks. Ega tahaks.
Olen minagi kunagi unistanud neljast lapsest. Unistamine on tore asi!:) Ent elu teeb omad korrektiivid. Ja ma olen tänulik, et mul ei ole lastekarja, keda vaja kantseldada. Mu ümber on piisavalt palju lapsi, venna lapsed ja sõbranna lapsed ja teiste sugulaste ja tuttavate lapsed, keda nunnutada ja kellega suhelda. Aga siis lähevad nad oma koju ja mina enda omasse ja nii on väga hästi. See sobib mulle!:) Nii ma mõistan täiesti neid, kes ütlevad, et neile sobib lastevaba elu. Ma ei mõista hukka. Kõik ei pea olema viljapuud. Mõned võivad olla ka ilupuud:)
Tore lugeda, aga sellist elu ma elada ei tahaks. Jõudu Helile, et ta jaksaks kanda seda koormat, mis tal kanda on ja vedada seda vankrit, mis tal vedada on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar