Hingedepäev

Ilus päev.
Imeline ilm.
Hingedepäev.

Meenusid mõned lahkunud. Kõigepealt kõige lähem - oma isa. Nii ilus ja armas inimene... Mida kaugemale tema lahkumine jääb, seda lähedamaks ja armsamaks ta muutub...

Siis kaks sarnast naist, ämm ja pinginaabri ema. Kanged naised, sihikindlad. Inimesed, kellega olen tundnud end ... ebamugavalt. Kes on mulle "koha kätte näidanud". Ja see tegi haiget, teeb omal kombel siiani... Sest, ma olen ju omamoodi perfektsionist, ma ju põen hullult, kui midagi "läheb pekki" või ebaõnnestub... Ja kui keegi sellele "ebaõnnestumisele" veel ekstra ja eriliselt tähelepanu pöörab, nö haavale soola raputab, lausa halvustab, siis jääb "tempel mällu igaveseks"...
See läks nüüd teemast välja... Pidin ju ainult positiivset kirjutama sel kuul... Aga need mõtted, mälupildid lihtsalt tulid täna...

Kauplesin endale kodukontori välja. Täna oli esimene katse.
Eile mõtlesin: Loodan, et olen õhtul sama positiivne ja lootusrikas kui hommikul😉
No peaaegu. Arvasin, et jõuan rohkem korda saata... Aga väsimus tuli kallale ja vara läks pimedaks ja muid tegemisi oli palju...

Homme jälle. Või siis ülehomme. Kodukontorit pidasin silmas...